Lusikatööstus, fekaalivabrik ja saatusekaaslased paljastuvad vanade vabrikute lugudes

1911. aastal valminud terviseleivavabrik Pain Normal aadressil Kastani 38 on tänapäeval Greifi trükikoda. Foto: Sille Annuk

Võru tänaval vormitud lusikaid müüdi isegi Indiasse ja Pärsiasse ja Ericssonidega kõnelesid tartlased ammu enne mobiiliaega. Kuid mida tegid nad pudretiga ja kuskohast nad seda said?

Pudretivabrikust paneb kõnelema üks tuhmkollane puumaja Sõpruse puiestee ristmikul. Selle kohta vangutab Tartu kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Metsallik pead, et ega sel erilist arhitektuuriväärtust ja säilitamisväärtust ole. Kui elanikele meeldib ja nad seda korras hoida tahavad, on enam kui tore – maja ahvatleb lugu pajatama.

Põnevate tööstusrajatiste üles pildistamiseks tehtud tuuril räägib Metsallik, et selle 1887. aastal loodud ettevõtte tegevus seisnes linna lahtistest käimlatest kokkuveetavate fekaalide ümbertöötlemises aiaväetiseks ehk pudretiks.

Kuni kanalisatsioonivõrgu rajamiseni oli ettevõte tähtis ja tulus. Rahumäe kalmistu lähistel asunud vabrikust pole tänaseks säilinud midagi, küll aga tööliste elamu.

Kalevivabrik kliinikus

Sellest peale, kui Tartus 18. sajandil esimesed tööstusettevõtted tekkisid, on neid siia loodud kümneid ja sadu, erinevas suuruses, ja nende toodangu ampluaa on lai.

Alguses olid väikesed, mõne töölisega ettevõtted mõisate juures. Tavaliselt oli mõisas olemas ka oma viinavabrik.

Raadi mõisa viinavabrik on veel tänagi linnapildis olemas. Tartu kaupmees Ivan Lunin asutas 1781. aastal Raadi mõisas tellise- ja kahhelkivide tootmise vabriku.

Seal valmistatud ahjukahlid olid enamasti kaetud valge glasuuriga ning neid leitakse rohkelt linna kultuurkihist.

Üsna varakult hakkasid Tartus tegutsema ka väikesed nahavabrikud.

Esimene aurujõul käiv vabrik oli 1838. a Tallinnast tulnud õllepruuli J. R. Schrammi asutatud kalevivabrik Gildi tänaval. Selle hoone kesklinnas on säilinud, praegu asub seal polikliinik.

Romeo Metsallik märgib, et veel 19. sajandi lõpul oli tööstuslikus tootmises tähtsal kohal käsitöö, moodsa tööstuse arengule aitasid aga kaasa pankade loomine ja raudtee ehitamine.

Tolle aja suurematest ettevõtetest on säilinud teiste hulgas 1880. aastal rajatud gaasivabriku Aleksandri 42 ja Pikk 58 asuva pärmivabriku (ehitatud 1883) tootmishooned.

Tähtvere õlletehas 19. sajandi lõpust, Tiigi tänava auruveski aastast 1888, Kastani tänava leivatehas 1911. aastast ja Vallikraavi tänava Mattieseni trükikoda on aga ainsad neli ehitist tööstusarhitektuuri pärandi hulgast, mis mälestisena riikliku kaitse alla võetud.

Sõda ja ümberehitused

Enne Teist maailmasõda olid lisaks A. Le Coq'i õllevabrikule suuremad Tartu tööstusettevõtted Tartu Telefonivabrik, G. ja H. Lellepi masinavabrik, kammivabrik Estico, Postimehe ja Ilutrüki trükikojad, põllutööriistade vabrik Tegur ja Haubneri metallitööstus.

Mitmed Tartu uhkuseks olnud tehased pommitati rusudeks sõja-aastail 1941 ja 1944. Hävisid Holmil (Atlantise piirkond) asunud Haubneri masinaehitustehas, sellest väljakasvanud põllutööriistade vabrik Tegur, kirjastuse Ilutrükk peahoone ja mitmeid teisi.

Sõjajärgsete ümberehitustega on täiesti hävinud ühe Tartu suurema ettevõtte, kammivabriku Estico tootmishooned.

Endise telefonivabriku või Lellepi masinavabriku juures on vaatamata suurtele ümberehitustele endisest ajast midagi ka säilinud.

Metsallik jutustab, et kuigi sõja eel oli Tartus mitmeid suuremaid tööstusettevõtteid, kujundasid linna näo ikka mitmekülgse profiiliga töökojad ja pisikäitised. 1936. aastal oli linnas umbes 400 väikeettevõtet 1–5 töölisega. Neid võis linna ehitusosakonna loal sisse seada igas majas, kus olid vastavad tingimused.

Erilist tööstusarhitektuuri selleks luua polnudki vaja, kuid osa hooneid ehitati spetsiaalselt töökodade ja pisivabrikute tarbeks. Ilma osutamata on neid linnapildis raske tähele panna.

Näiteks aadressil Võru 50 alustas 1934. aastal tööd juudi ärimeeste asutatud Tartu Alumiiniumi Vabrik «Tav», kus valmistati mitmesuguseid majapidamistarbeid. Ööpäevas valmistas vabrik umbes 60 000 lusikat, mis on sama palju kui linnas toona elanikke. Nõnda et lusikaid jagus isegi Indiasse, Pärsiasse ja Aafrikasse müümiseks.

Lugu või arhitektuur

Metsallik ütleb, et tööstusarhitektuuri puhul on tähtsad nii ehitis kui lugu, paiguti võib lugu osutuda hoonest põnevamaks, ent teisalt ahvatleb hoone lugu nõudma.

Ta on kaugel arvamusest, et kõik säilinud tööstusehitised vajaksid ja vääriksid riiklikku kaitset. Küll aga peab ta mõistlikuks neist enamiku säilitamist linnapildi ilmestamiseks, mõnel puhul ka ümberehitatult või teiste ehitistega ühendatult.

Metsallik ütleb, et pärmivabriku kinnistu praegune omanik BVL Kapital on valmis kasutuseta seisva vabrikuhoone ja selle uhke tuulelipuga abihoone fassaadid säilitama ja vana kontorihoone renoveerima. Säilib ka kõrge vabrikukorsten.

Ahhaa keskuse uue hoone projektis on ette nähtud ammuse punasest tellisest nahavabriku fassaadi säilitamine.

Baeri 4 krundil näevad muinsuskaitse eritingimused ette 19. sajandi teisel poolel F. R. Baertelsile kuulunud õlle- ja mõdukoja tootmishoonete restaureerimise.

Heaks näiteks, kuidas vana tööstusrajatist tänapäevasel moel kasutada, nimetas Romeo Metsallik Tartu linna tapamaja renoveerimist Sõbra keskuseks.

Säilinud töötusrajatisi on linnas muidugi oluliselt enam, kui sellel küljel mainima mahub, ent hoopis ise teema on arvukad tehnikarajatised, ainuüksi sõjaeelseid alajaamahooneid on säilinud kümmekond.

Neli mälestist

Tartu tööstusrajatistest on riikliku kaitse all neli hoonet.

• Aastail 1893–98 ehitas õlletööstus Tivoli Tähtvere mäele suured tootmishooned (arhitekt R. Guleke). Hiljem läksid need A. Le Coq'i valdusse. Tööstuse peakorpus on tänaseni vaadeldav.

• Tiigi 61a asub 1888. a ehitatud auruveski, mille omanikuks sai 1927. aastal kuulus Tartu ärimees Peeter Jänes.

• 1911. aastal valminud terviseleivavabrik Pain Normal aadressil Kastani 38 (pildil) on tänapäeval Greifi trükikoda.

• 19. sajandi II poolest pärinevas Mattieseni trükikoja hoones Vallikraavi 4 asub Wilde pubi.