Heljo Pikhof: kes aias, kes väljas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heljo Pikhof

FOTO: Postimees.ee

Tartu on üks laste- ja noortesõbralik paik ja egas UNICEF linnale seda tiitlit keelagi. Ometi kuulume meiegi selle 42 protsendi omavalitsuste hulka, kes ei täida koolieelse lasteasutuse seadust: meil ei jätku lastesõime- ja aiakohti kõigile aasta kuni seitsmeaastastele lastele, kelle vanemad seda vajaksid.

Tuge on loota riiklikult investeerimisprogrammilt, mis kannab nime «Igale lapsele lasteaiakoht». Sotsiaaldemokraadid teevad omalt poolt kõik, et valitsus sügissuvel selle ka vastu võtaks, nagu plaanitud. Sellega lubab riik ümmarguselt 400 miljonit krooni aastas uute lasteaiakohtade loomiseks.

Nokk kinni, saba lahti

Omamoodi on see heagi, et sel sügisel ootab Tartu lasteaedadesse oma kohta ligi 370 last ja tuleval aastal veel tublisti enam. See tähendab, et lapsi sünnib rohkem, lisaks tahavad noored pered Tartusse tulla ja jääda. Lapsi ei saa kunagi liiga palju, lihtsalt lastehoiukohti on vähe – ja kitsas tuli kätte justkui üleöö.

Tagantjärele tarkusena on muidugi teada, et suuresti on see seotud vanemahüvitise sisseseadmisega, mis ühelt poolt julgustas lapsi saama, teisalt jälle päris pisikesi põnne sõime panema, et vanem saaks hüvitise lõppedes tööle naasta.

Leidub aga väikelapse jaoks mängunurk ja mõmmi, võib ometi juhtuda, et pole võtta inimest, kes talle tähti õpetaks, mängunurga ära kraamiks või toidu valmis vaaritaks. Suvehakul otsis viis lasteaeda endale töötajaid ja praegu kihab linn kui herilaspesa, sest aasta lõpul valmiv Lotte lasteaed, mis lisab küll 120 lastehoiukohta, vajab korraga 25–30 lasteaiaõpetajat ja abilist.

Ons uhiuus maja see ainuke põhjus, mis meelitab töötajaid lasteaeda vahetama?

Tuline kahju oleks, kui leiutajateküla Lotte nime kandvast aiast kujuneks omalaadne Potjomkini küla, jah, igati küll viksitud esindusasutus, mis aga teised aiad kiratsema jätab. Paljud lasteaiajuhatajad on murelikud, sest tasuta mutreid pole olemas, nagu tõdeti juba Lotte-filmis.

Riiklik investeeringute programm koosneb kahest osast. Pool rahast on mõeldud uute lasteaedade ehitamiseks, seniste laiendamiseks ning samuti suuremaks renoveerimiseks.

Konksudega programm

Pole ju kuigi arukas keskenduda ainult uute aedade ehitamisele, kui samal ajal riburada vanu kinni pannakse, sest need ei vasta tervisekaitse- või ohutusnõuetele – lastehoiukitsikust nõnda ei leevenda.

Seda raha, 400 miljonit krooni aastas, jagatakse projektipõhiselt, pidades silmas nii vajadust lasteaiakohtade järele kui ka regionaalset printsiipi. Esimene konks ongi selles, et projektiraha taotleva omavalitsuse omaosalus peab olema vähemalt 50%.

Miks, seda on kõige lihtsam selgitada Tallinna ja pealinna ümbritsevate valdade näitel. Just see on piirkond, kus lasteaiakohtade puudus on kõige karjuvam, ometi laseks nende omavalitsuste tulubaas lasteaedu ise rajada küll. Ju siis leitakse, et rahaga on muud ja targematki teha.

Teine pool programmist peab toetama olemasolevate lasteaedade kordategemist ja lasteaiatöötajate palkade tõstmist. Sellest hakkavad raha saama kõik omavalitsused, kel on munitsipaallasteasutusi – vastavalt rühmade arvule.

Tuline kahju oleks, kui Leiutajateküla Lotte nime kandvast aiast kujuneks omalaadne Potjomkini küla.

Kuid just siin peitub programmi suurim konks: toetus sõltub lasteaiaõpetajate töötasust. Omavalitsused, kus lasteaiapedagoogid saavad üldkooli õpetajaga samaväärset (või kõrgemat – jah, on ka selliseid paiku!) alampalka, saavad ka riigilt toetust täies mahus. Need omavalitsused aga, kes oma lasteaiapedagoogidele maksavad vähem, kui saavad kooliõpetajad, hakkavad ka riigilt saama poole vähem toetust.

On ju seegi suhtumise või eelistuste näitaja. See abinõu aitab ehk pisutki leevendada lasteaedade kaadripõuda ja laseb omavalitsustel kasutada allesjäävat raha lasteasutuste arendamiseks.

Linnavalitsust sõnast

Tartus on viimastel aastatel linnavalitsuse ja Haridustöötajate Liidu suhted sujunud mõistvalt ja mõistlikult. Pean ennekõike silmas kolmandat aastat kehtivaid leppeid ja selget sihti ühtlustada järgmisest aastast lasteaia- ja kooliõpetajate alampalgad.

Ehkki Tartu koolitab ise kõrgelt haritud lasteaiaõpetajaid ja on kena koht ka töötamiseks, kimbutab meiegi lasteasutusi töökäte nappus.

Teada põhjused kõik: noorele inimesele võib õpitud amet küll meeltmööda olla, kuid sekretäritööl pakutakse tükk maad paremat palka, välismaa võimalustest rääkimata. Ja muidugi jäävad noored naised ka ise peagi last ootama, et siis omalt poolt täiendada lastesõimejärjekordi.

Lasteaiapedagoogide abisid otsi aga ikka nagu tikutulega. Kui riik paneb omavalitsuslasteaedadele õla alla, laseb see ehk ka abidel päris tuntavalt palka tõsta. Ilus oleks mõelda, et jõuame kord sinnamaale välja, kus hoidjatädisid on valida heade ja veel paremate hulgast.

Linna hea tahe ja riigi toetus ning lisaks kooliaastaga käivituv tasumaksmine tegevusloaga lapsehoidjatele peaks aitama lappida lastehoius haigutavat auku.

Kõige tähtsam aga on praegu see, et septembris algavad tuleva aasta palgaläbirääkimised linnavalitsuse ja Haridustöötajate Liidu vahel viiksid tõesti ka üldhariduskoolide ja lasteaiaõpetajate alampalkade ühtlustamiseni.

Seda oleme lasteaiatöötajatele mitu aastat lubanud ja ega neid tohi nüüd pika ninaga jätta. Liiati hakkab sellest otseselt sõltuma ka uuest riigiprogrammist linnale tulev toetus.

    Tagasi üles