Kallis Kadri, kellel on kõik selge!

«Vaikses nurgakeses», mille järgmine etendus on Lutsu majamuuseumi aias kavakohaselt 12. juunil, mängivad teiste hulgas kaasa Aire Pajur (paremalt), Sander Soo, Ave Tõnis­­saar, Tõnu Kolju, Raiko Kinsigo ja Gerrit Kinsigo.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Allakirjutanu ei ole taotlenud Kaarel Irdi tagahoovlikku realismi ja jumal tänatud, et «Vaikne nurgake» on sellest kaugel.

Pealegi olen ise mänginud Irdi kuulsas «Tagahoovis» ja 2004. aastal selle lavastanud tagahoovi, kust Luts oma tegelaste prototüübid olevat leidnud. Milleks peaksin kordama «Vaikse nurgakesega» nii Irdi kui iseennast?!

Ja kui lugupeetud kriitikul on soov näha uuesti elavas esituses Irdi «Tagahoovi», siis on võimalik seda kohe taastada: allakirjutanul on Irdi «Tagahoovi» režiiraamat, kus on Endla Hermannil detailselt kirja pandud kõik misanstseenid, lava pööramised, näitlejate liikumised, intonatsioonid, tempod-rütmid, rekvisiidid jne.

Saatejaam

Lavastus on nagu saatejaam, ta töötab oma lainel. Kui vastuvõtja on häälestatud enda lainele, siis ei kuule ta mitte midagi peale iseenda. Seda põhimõtet soovitab Adolf Šapiro järgida ka kriitikutel. Kui tahad kuulata vaid iseennast, pole mõtet teatrisse minna.

«Vaikset nurgakest» mängitakse mitte ainult vertikaalis Lutsu majamuuseumi kahel korrusel, vaid ka maja katusel ja maapinnal, õunapuuaias.

Mis puutub näitlejatesse, siis nad mängivad praegu pigem alla kui üle.

Ka kisa võiks veel rohkem olla, sest see on ju ikkagi «Vaikne nurgake». Ja näitlejad mängivad nii, nagu lavastaja neid mängima on pannud, pealegi on see näiteseltskond viimastel riigifestivalidel võitnud kaks korda järjest grand prix´ ja nende seas on ka hetke parim nii nais- kui meesnäitleja ning veel mitmeid parimaid kõrvalosatäitjaid.

Mis puutub Heetese, siis Luts on öelnud, et see tüdruk oleks pidanud sündima poisina. Nii et pigem võiks teda võrrelda Joosep Tootsi kui Pipi Pikksukaga.

Lavastaja elab kaasa

Aitäh, et lavastajat kiideti valgustamise ja näitlejatele kaasaelamise eest.

Olen ka ise saanud elamuse, kui Ird Vanemuise direktsiooni loožis näitlejatele nii kaasa elas, et saalitäis publikut vahtis rohkem üles kui lavale. Või kui Tagankal Juri Ljubimov saali keskel oma mitmevärvilise taskulambiga signaliseeris näitlejatele, kas ta on nende mänguga rahul või ei ole.

Kokkuvõtteks: aitäh kriitikule! Allakirjutanu loobub nüüd lõplikult meelt lahutamast, sest kunsti ta niikuinii ei suuda teha, või nagu Anouilh´ «Orkestris» üks tegelane ütleb: «Loobun nüüd lõplikult valesti mängimast!»

Samal teemal: Kadri Selge, «Kisast kummis vaikne nurgake lahutab meelt», 1. juuni, Tartu Postimees

    Tagasi üles