Dirigent loob orkestrile turvalisuse

Lauri Sirp

FOTO: Sille Annuk

Pool tundi enne etendust liigub dirigent ringi, justkui oleks ta säästurežiimile lülitunud. Koridorides on teda vilksamisi näha, kuid ta ei taha kellegagi rääkida. Silmis paistab unisust. Kas etendus kipub ära jääma?

Selleks ajaks on Vanemuise suure maja orkestriaugus suurem osa ettevalmistustest tehtud. Vaatajad võivad saali astuda. Mõnigi neist on kodus järele vaadanud, et dirigeerima asub äsjasel teatripäeval üleriigilise aastaauhinna muusikalavastuste eest pälvinud Lauri Sirp.

Kuid dirigent on end tavapärasest suhtlemisolekust välja lülitanud.

Teatri nullkorrusel

Teatri nullkorrusel orkestriaugus on toolide ees puldid, millele on asetatud noodikirjas täidetud leheküljed. Maas jooksevad kaablid, et nooti oleks võimalik valgustada ja hämaraks lastud saalis silmitseda. Muusikud on osalt majja tulemas ja osalt ümber riietumas.

Nullkorrusel on ka pesuköök ja värvikoda, kangaladu, rekvisiidi- ja teised töökojad ning orkestri naiste ja meeste garderoob.

Orkestriaugust mõneteistkümne sammu kaugusel on dirigendi tuba. Selle aknad vaatavad maapinna kõrguselt Struve tänava parkla poole. Peale kirjutuslaua, tooli, noodikuhilaga kaetud pianiino, väikese kapi, nagi, diivani ja seinale kinnitatud teleri seal midagi muud suuremat ei olegi.

Toas on liikumisruumi parajasti nii palju, et napilt kaks inimest mahuvad teineteisest mööda. Toa ühes nurgas on dušikabiin ja selle kõrval peegel, mille ees saab dirigent anda oma välimusele viimase lihvi. Igapäevased rõivad on ta ladunud tooli seljatoele ja selga tõmmanud fraki.

Samal ajal kui Lauri Sirp kohendab valget kikilipsu ja mõtleb etenduse muusikale, istuvad peaaegu kõik muusikud oma kohal ja kontrollivad oma pilli valmisolekut. Tekib vidisev ja sädisev heliparv, millesse tuuba ja timpanid lisavad jämedamaid törtse.

Etenduse alguseni on jäänud paar minutit, kui algab lõplik häälestamine. Selleks puhub oboe ühe kindla heli, mille järgi teised joonduvad.

Muusikas kogu keha

Mituteist sammu eemal toas laual on telefon, millega inspitsient annab Lauri Sirbile märku, et aeg on astuda orkestri ette. Unisus on silmist kadunud, kui ta astub viiulite vahelt dirigendipulti ja kummardab aplodeerivale publikule.

Seejärel teeb ta kannapöörde, vaatab orkestrile otsa, tõstab käed ning taktikepp hakkab liikuma üles ja alla, vasakule ja paremale, kaarjalt ja teravalt, sirgjooneliselt ja siksakiliselt.

Samal ajal liigub dirigendi vasak käsi ja korraks mahendab suu juurde tõstetud nimetissõrm liiga valjuks paisunud esitust. Muusikasse läheb kogu Lauri Sirbi keha: kohati teeb ta ennast lühemaks ja vahetevahel pikemaks, kõigub ette ja taha ja küljelt küljele. Avamängu lõpuks laup pärlendab.

Oma ametist kõneleb ta järgmisel päeval, kui läbi on saanud orkestriproov.

«Minu jaoks algab etendus paar tundi varem,» märgib Lauri Sirp. «See on niisugune aeg, kus ma tahan võimalikult palju olla üksi ja väljastpoolt võimalikult vähe emotsioone vastu võtta.»

Pool tundi enne etenduse algust tekkiva kummalise unisuseseisundi ajal tunneb ta, et oleks kõige õigem hetk magama minna. «See alateadlik säästurežiim lülitub aga kohe välja, kui ma astun orkestri ette,» ütleb ta.

Olenemata etendusest lehitseb ta samal päeval partituuri, käib mõttes kogu etenduse või kontserdi läbi. «Dirigendi vastutus on suur,» selgitab ta. «Kui lavastusprotsess on lõppenud ja lavastaja lahkunud, siis on peaaegu kogu etenduse kulg dirigendi käes.»

Orkestri partner

Vastutust tunneb ta eelkõige orkestri ees. «Ma pean olema igal hetkel valmis orkestrante aitama. Ma ei lähe etendust juhatama nagu füürer, ma loodan, et orkester võtab mind kui partnerit. Ma pean võimaldama neil maksimaalse turvalisusega mängida.»

Dirigendil peab olema võime õhust tabada ootamatuid olukordi. «Reaktsioon peab olema kiire, et olukordi päästa. Aeg-ajalt juhtub, et variantide vahel tuleb teha valik poole sekundi või sekundi jooksul.»

30 aasta pärast

Küsimusele, mida kõike peab oskama hea dirigent, loodab 37-aastane Lauri Sirp vastata ehk 30 aasta pärast. «Olen teel sinnapoole, et seda kunagi teada saada,» ütleb ta. «See on elu teise poole amet. Elukogemus ja praktika annavad dirigendile väärtust juurde.»

Seni on ta saanud kogemusi pärast 1993. aastal Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal lõpetamist põhiliselt Vanemuisest, kus ta töötab sama aasta augustist dirigendina ja kus ta on juhatanud üle neljakümne erineva lavateose.

Kümme aastat tagasi jätkas ta õpinguid Eesti Muusikaakadeemias ja lõpetas selle 2002. aastal sümfooniaorkestri dirigeerimise erialal.

Õpingute ajal käis ta dirigeerimisgurude Neeme Järvi, Esa-Pekka Saloneni, Jorma Panula, Peter Gülke ja Eri Klasi meistrikursustel, oluliseks kogemuseks peab ta assistendina osalemist maestro Carlo Felice Cillario ettevõtmistes.

Lisaks Vanemuise Sümfooniaorkestri juhatamisele on Lauri Sirp teinud koostööd Pärnu Linnaorkestri, Tallinna Kammerorkestri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Mikkeli Linnaorkestriga. Alates 2003. aastast dirigeerib ta etendusi ka rahvusooperis Estonia.

Pärast teatripäeva Kuressaares, kus Lauri Sirp sai teatri aastaauhinna muusikalavastuste alal Vanemuises lavale toodud ooperite «Acis ja Galatea» ning «Abieluveksel» eest, oli ta esimest korda dirigendipuldis 1. aprillil. Vaatajad nägid ja kuulsid balletti «Peer Gynt».

Seejärel juhatas ta balletti «Suveöö unenägu» ja ooperit «Hoffmanni lood». Neil päevil dirigeerib ta tantsulavastust «Alice imedemaal», operetti «Nahkhiir», balletti «Giselle» ja ooperit «La Traviata». Need on kavas alates 11. aprillist järjest igal õhtul.

Tagasi üles