Ilmar Novek: parteitute võimalus – võimalus Eestile

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pm

Endiselt tuleb tõdeda, et meie valimissüsteem vastuhääli ei võimalda ja keegi poliitikutest ei julge ega taha seda teemat isegi arendada: kes teab, kui palju vastuhääli nii mõnigi neist võiks koguda. Valimisaktiivsust tõstaks selline võimalus kindlasti – selle tõestuseks on kas või rohkete protestihäälte kogemus eurovalimistel.


Paljud aastakümnete jooksul parteidest tüdinud valijad eelistasid üksikkandidaati, kes esiotsa võis tunduda kui Londoni omnibuss Eesti liikluses, kuid järele mõeldes – päris lahe teine. Teiste eurosaadikute häältehulka suurelt ületamise eelduseks oli küll ka eelnev tausta loomine ja osav kampaania.



Väga tõenäoline, et nii mõnelegi kangastub üksikkandidaat pigem maskotina. Niikuinii on eurosaadikute kasutegur keskmisele eestimaalasele hoomamatu, kuid erakondadele on neist tuunitud maskottidena jätkuvalt tulu vähemalt paaris järgmises valimistsüklis.



Hääli nad toovad, kuigi siililegi on selge: ükski neist ei tule Brüsselist tagasi, et näiteks omavalitsuste töös osaleda. Paraku on samas seisus ka riigikogulased, kes on kohalikel valimistel vaid parteidele häälekogujaiks.



Peatseteks valimisteks võib olukord olla muutunud. Harjumusest ja lojaalsusest valitakse ikkagi parteilasi, sisuliselt üksikkandidaate nagu eurovalimistelgi – nimekirjade tipud olid ju teada.



Ehk majakovskilikult väljendudes: ütleme partei, mõtleme Lenin. Vaevalt vaevus enamik valijaist programme lugema, neid omavahel võrdlema, ja nii see ka jääb. Seega valitakse endiselt pigem tuntud nimesid, sealhulgas meediast teada staare.



Praeguse olukorra kohta riigis võiks öelda: paremat pole. Lennart Meri sai nii väita uhke tõdemusena, ent praegu on see karm paratamatus. Kui spetsialistide asemel teevad otsuseid erakondadele truud parteisõdurid, on ilmne, et midagi tuleks juhtimise ja otsustamise parandamiseks ära teha küll.



Praegu peaks Eestile olulisim riigikogu komisjon olema majanduskomisjon, aga vaevalt koosneb see vaid kogenud majandusspetsialistidest ja edukaist ettevõtjaist ning valikute tegemisel toetatakse endistviisi eelkõige erakondlikke positsioone.



Miks ei võiks valitsus või riigikogu komisjonid koosneda ennast mujal kui poliitikas tõestanud aktiivsetest inimestest, kaasa arvatud nn meediastaarid, kes sageli on näidanud maksumaksja rahastatud professionaalsetest poliitikutest paremat kompetentsust.



Seega on parim soovitus igale ükskõik kuhu kandideerijale ja mis tahes parteilasele või parteitule: püsige ekraanil! Minge laulma, tantsima, viktoriinile, väitlema – mis iganes.



Olümpiamedal oleks järgmisse riigikokku pääsemise kindel tagatis, kuid kutselistele poliitikutele on see üle jõu raske – tööd tuleb teha liiga palju. Nii mõnelgi poliitikasse siirdunud tippsportlasel jätkub aga töövõimet ka uuel alal läbilöömiseks ja asjatundlikuks kaasarääkimiseks. Poliitikutest eristab neid ehk eelkõige pühendumine oma valdkonnale, mitte kõiketeadmisele.



Õigustatud oleks mõte moodustada parteitute ühing ja seda ka riigi poolt valimistel rahastada. Miks peaksid erakondadesse koondunud isikud olema valimistel võrdsemad kandidaadid kui teised?



Parteitute bloki asutamiseks on olemas sobivaid tuntud inimesi. Küsimus on peamiselt tahtmises, poliitikasse on nad paratamatult sekkunud niikuinii. Nii on Pärnus juba praegu Pärnu maavanema eestvedamisel koostamisel parteitu valimisnimekiri.



Ka erakondade kandidaatidele on omavalitsuste valimised parim võimalus just isikuhääletuse seisukohalt. Ülemaailmses majanduskriisis ei ole neist keegi süüdi ja inimesi enamasti tuntakse.



Seni valitute tarkust tuleb siiski tunnistada: hoiduda otsesest vastutusest! Sest ükski riigikogu liige, ammugi palgaline poliitik pole saanud sellise materdamise osaliseks nagu ükskõik milline taasiseseisvumisjärgne valitsus. 

Tagasi üles