Epeevehklemise maailmameistritiitli Tartusse toonud Julia Beljajeva (21) ei suuda siiani uskuda, et võitis möödunud neljapäeval Ungari pealinnas Budapestis individuaalse kuldmedali.
Kuldne epeeneiu ihkab juba uusi tiitleid
17. august 2013, 12:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tulin koju ja vaatasin Eurospordist finaali. Kas ma tõesti vehklesin seal ja võitsin? Ma ikka veel ei usu,» õhkas värske kullaneiu. Terve elu Tartus elanud Beljajeva uskumatu saavutus tuli ka tartlastele ilmselt nagu välk selgest taevas, sest vaevalt oleks veel nädal tagasi suurem osa ülikoolilinna rahvast osanud öelda, kes on see tagasihoidlik brünett kaunitar.
Tegelikult on Beljajeva Annelinna korteris teisigi tippvõistluste medaleid, kuid tõsi, individuaalselt oli see täiskasvanute hulgas esimene ja kohe kuldne. Selle kõige eest ütles ta suurimad tänusõnad oma treenerist tädile Natalja Kotovale, kelle kutsumise peale läks ta teises klassis esimest korda vehklemistrenni.
«Alguses soovisin iluvõimlemisega tegeleda. Paar nädalat käisin ja mulle ei meeldinud. Tahtsin kohe lindiga hüppama hakata, aga ei lastud,» naeris kaks aastat tagasi Annelinna gümnaasiumi lõpetanud Beljajeva. «Ja siis tädi ütles emale, et las tuleb vehklema.»
Viis korda nädalas
Esimesed aastad ei leidnud ta vehklemistrennides midagi mõnusat ning eelistas sageli trenni asemel hoopis sõpradega õue mängima minna. «Aga kui hakkasime juba laagrites käima ja sain uusi sõpru, siis hakkas meeldima,» meenutas neiu.
Nüüd harjutab Beljajeva Turu tänava spordihoones viis korda nädalas. Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti on üldine vehklemispraktika ning teisi- ja neljapäeval individuaaltrennid. Lisaks kolm-neli korda nädalas üldfüüsiline trenn Arcticu spordiklubis. Selle kõige kõrvalt jõuab ta õppida veel Tartu tervishoiukõrgkoolis meditsiiniõeks.
«Mängin ka sulgpalli, aga rohkem eriti millegagi tegelda ei jõuagi. Kui koolist tulen, lähen trenni. Kui trennist tulen, on kell pool kümme õhtul,» kirjeldas peaaegu aktsendita eesti keelt rääkiv Beljajeva oma tavapärast nädalat. Et võistluste ja laagrite tõttu tuleb sageli koolist puududa, kulub enamik vabast ajast koolivõlgnevuste likvideerimisele.
Kes kannatab, see ...
Oma südameala iseloomustamisel kasutab Beljajeva kõige rohkem sõna «kannatlikkus». «See on vehklemises kõige tähtsam. Pead olema hästi kannatlik ja mitte tormama. Ja kui vastane eksib, siis kasuta see ära,» jagas maailmameister õpetussõnu.
Samas peab ta kannatlikkust kõige raskemaks. «Kui hakkasin täiskasvanute hulgas võistlema, tundus see hoopis teistsugune vehklemine. Noored kõik tormavad ja tahavad näidata oma oskusi, aga täiskasvanud on väga ettevaatlikud,» märkis Beljajeva.
Tavaliselt veheldakse viieteistkümne torkeni, täiskasvanutel jääb aga sageli seis näiteks 7:8, sest ettenähtud aeg saab enne otsa.
Nädalataguseid sündmusi meenutades ütles Beljajeva, et ei tundnud kõrgelt tituleeritud vastaste ees kartust.
«Mulle oli juba esimese nelja hulka pääsemine suurepärane, aga teisalt sain aru, et kuldmedalini on jäänud vaid üks samm. Proovisin ennast kokku võtta ja kuulasin treenerit,» kirjeldas Beljajeva.
Finaalis võitis Beljajeva endast kümme aasta vanemat Venemaa esindajat Anna Sivkovat, kel on ette näidata võistkondlik kuldmedal 2004. aasta Ateena olümpiamängudelt. «Proovisin hoida distantsi ja mitte tormata. Olin nii keskendunud, et ei pannud isegi tähele, kui palju tal kaasaelajaid oli,» lausus Beljajeva.
Ala peab armastama
Esimene õnnitluskõne pärast võidumatši tuli Beljajevale peaministrilt ja olümpiakomitee presidendilt. «Mulle anti toru, aga ma ei saanud kohe arugi, kellega räägin. Kõik pildistasid ümberringi. Siis helistas ema ja siis poiss-sõber. Hästi palju sõnumeid hakkas tulema,» lausus neiu ning tunnistas, et pole suure tähelepanuga harjunud.
«Olen vist liiga tagasihoidlik, aga võistlustel peab olema emotsionaalne. Kui torkad, tuleb karjuda. Sinu sees peab midagi põlema minema. See on hästi oluline,» ütles maailmameister, kes peab oma edu pandiks professionaalset suhtumist.
«Sa pead armastama oma spordiala. Sellesse tuleb suhtuda tõsiselt. Loomulikult tuleb ka palju trenni teha ning sul peab olema hea treener ja nõustaja, kes sind aitab ja kellega oleks teineteisemõistmine. Mõned sportlased on küll väga andekad, aga neil pole kõrval inimest, kes aitaks nii kõrgele tasemele tõusta,» rääkis Beljajeva.
Ema nuttis
Kodus Tartus ootas Beljajevat ees kaetud laud tordiga. Õnnitlejateks ema, vanaema, vanaisa, tädipoeg ja sõber.
«Ema nuttis ja oli šokis. Küsis, kas see oled ikka sina, Julia. Mäletan, et kui varasematel aastatel peale kaotusi emale helistasin ja kurtsin, ütles ta ikka: ära muretse, sinu võit veel tuleb! Ja tal oli õigus,» tõdes neiu, kelle võidetud kuldmedal ripub nüüd kodus kaisukaru kaelas.
«Ma ei tunne, et minu elu oleks peale seda võitu väga muutunud. Inimesed mind tänaval veel ära ei tunne ja ma ei tahakski nii suurt tähelepanu. Küll aga tunnen, et varsti algab uus hooaeg ning tuleb uuesti tööle hakata,» rääkis Beljajeva.
Õige pea on Tallinnas tulemas Põhjamaade meistrivõistlused ning sügisel algab ka uus maailmakarika hooaeg.
«See on minu esimene individuaalne suur medal, aga see ei pea jääma ainukeseks. Tahaks ikka tõestada, et see polnud üksik sähvatus,» lausus Tartust sirgunud maailmameister, kel on ambitsioonikad tulevikuplaanid. Sealhulgas medal kolme aasta pärast Rio de Janeiro olümpiamängudelt.
Kas teate?
Julia Beljajeva
• Sündinud 21.7.1992.
• 2011 lõpetas Annalinna gümnaasiumi.
• Õpib Tartu tervishoiukõrgkoolis.
• MM 2013, Budapest, kuldmedal (individuaalne).
• EM 2013, Zagreb, võistkondlik kuldmedal (täiskasvanud).
• MM 2010, Bakuu, võistkondlik kuldmedal (juuniorid).
• EM 2009, Pariis, individuaalne kuldmedal (kadetid).