Ajalooline foto kõneleb suurest rattasõidust

Risto Mets
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emajõelinna rattavõistlus 115 aastat tagasi meelitas kohale samuti palju kaherattalisel pedaalijaid.
Emajõelinna rattavõistlus 115 aastat tagasi meelitas kohale samuti palju kaherattalisel pedaalijaid. Foto: Wilhelm Staden

Sel nädalal peetakse Tartus taas suuri jalgrattasõite. Emajõelinna võistlus 115 aastat tagasi meelitas kohale samuti palju kaherattalisel pedaalijaid.

Esimene jalgrataste võidusõit korraldati Tartus teadaolevalt 1893. aastal, kuid sellest pole säilinud fotojäädvustust. Küll aga sõidust, mis korraldati 1898. aasta suvel.

Foto tegi aastatel 1894–1909 Tartus piltnikuna töötanud Wilhelm Staden. Pilt kuulub kollektsionäär Udo Valdnerile, kellele andis selle enam kui 40 aastat tagasi üks Elva lähedal elanud talumees.

Tolleaegne suurejooneline rattasõit ja pidupäev oli seotud esimese Tartus loodud jalgrattaühingu Dorpater Radfahrer Verein kümnenda sünnipäeva tähistamisega. Seltsi moodustasid siin elanud jõukamad sakslased aastal 1888.

Sõit peeti vana kalendri järgi 24. mail ehk praeguse ajaarvamise järgi 5. või 6. juunil. Sellest võtsid osa ratturid Tartust, Võrust ja Valgast, aga ka Soomest ja Riiast.

Esmalt korraldati läbi linna jalgratturite paraad, millest kirjutas Postimees 27. mail 1898. aastal järgmist: «Meie linna jalgrattaseltsil olivad pühade aeg suured pidupäevad, mis linnagi õige kihama panivad.» Seejärel võeti üksteiselt mõõtu vanal Tallinna postiteel kahe ja kolme versta pikkusel distantsil (versta pikkus on 1066,781 meetrit).

Lühema sõidu võitis kodumaa mees härra Hint. Pikema võiduajamise parimaks osutus aga Riiast pärit härra Grünberg.

Haruldase foto omanik Udo Valdner usub, et fotol on toonane ühiskondlik eliit. Originaalsuuruses A2-formaadis pildi tegemine klaasnegatiivile oli sel ajal üüratult kallis. Suurem osa selleaegseid pilte on tunduvalt väiksemad, rääkis Valdner.

Sama kinnitas ka Eesti Spordimuuseumi teadur Rait Männik, kelle sõnul said tollal endale jalgrattaid lubada rikkamad inimesed: vabrikandid ja töösturid. Kaherattaline sõiduvahend oli edev ja ihaldatud ese. Teisalt kritiseeriti ühiskonnas teravalt võistlusi, mida peeti lausa ohtlikuks.

Ehkki tookord toodeti jalgrattaid juba ka Eestis Schümanni vabrikus Tallinnas, ei jaksanud suurem osa inimestest endale tehasetoodangut osta. Nii püüdsid külasepad jalgrattaid järele teha. Ehitati ka palju puidust sõiduvahendeid.

Esimene eestlaste rattaselts Tartus sündis alles 1898. aasta sügisel ja kandis nime Taara. Kaks aastat varem moodustati Saadjärve jalgrattasõitjate selts, mis oli päris esimene maapiirkondade rattaselts Eestis.

Toona oli ratturi möödumine haruldane ja pani inimesi pead pöörama. Teedel pidid nad ruumi jagama jalakäijate ja üksikute hobuvankritega. Nüüdisaegses liiklusvoos peab jalgrattur arvestama aga palju enamate teguritega. Kuidas kaherattalise juht liikluses käituma peaks, saab teada tänase Tartu Postimehe lehekülgedelt 4 ja 5.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles