Näitekirjanik tõstab kriitikamõõka

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hugo Raudsepp, «Nüüd ma tahan mõõka tõsta»

FOTO: Repro

Eesti läbi aegade ühe parima näitekirjaniku Hugo Raudsepa (1883–1952) kriitika ja publitsistika on seni püsinud üsnagi unustuse hõlmas, ometi on ta meie üks sädelevamaid esseiste.

Nüüdne esindusvalimik «Eesti mõtteloo» sarjas püüab koostaja Hando Runneli sõnul «esitada Hugo Raudsepa mõtteilma kõiki valdkondi nende elu- ja ajaloolises järjestuses».

Kogumiku esimene tsükkel «Ajakirjanik» näitab noort Hugo Raudseppa aastail 1907–1917 innukalt kaasa löömas tollases poliitikaelus.

Vanad mured

Samas leiame siit hulganisti probleeme, mis pole möödunud sajandi kestel kuhugi kadunud, vaid on isegi teravnenud.

Refereerides näiteks karskuskongressi sõnavõtte 1907. aastal Tartus, on Raudsepp kirja pannud lause «Kergem on 50 last alkoholist eemal hoida kui ühte joodikut tema sissejuurdunud kire paelust päästa» (lk 23).

Üllatavalt nüüdisaegselt mõjus ka näiteks tõdemus artiklis «Kirjanik ja seltskond» (1913): «Meie inimesed vihastavad endid kirjanikkudeks ja iga uus teos ilmub kui ühe suure südametäie vili» (lk 46).

Mitu memuaarset kirjutist annavad värvika ajastupildi kahe revolutsiooni vahelisest perioodist, mida nõukogude ajal tunti vaid tumeda «reaktsiooniajana».

Kirjandus ja teater

Kogumiku teine tsükkel «Kirjanduse seletamine» sisaldab põhiliselt väliskirjanduse tutvustusi, vaadeldes samas eesti klassikuid avaral maailmakirjanduslikul taustal.

Siin on tervenisti ära trükitud Raudsepa raamat pika pealkirjaga «Lääne-Euroopa sentimentalism ja haletundeline vool eesti kirjanduses» (1923). Isikupärane, vahel ka vaimukalt paradokslev kirjanduslugu laseb meil ammuilma vanamoeliseks peetud sentimentalismi näha üsna uues valguses.

Nauditavad esseed on ka Raudsepa teatrikirjutised kogumiku kolmandas tsüklis «Teatrikirjad». Arvan, et see võiks olla lausa kohustuslik kirjandus meie teatriinimestele – autori lai eruditsioon ja rikkalik välismaine teatrikogemus on siin leidnud iseäranis ilmeka väljenduse.

Artiklis «Dramaturgilised juurdlemised» on 30 leheküljel visandatud ülevaatlik maailma näitekirjanduse ajalugu antiikdraamast Strindbergini.

Terava keele ohver

Nüüd on internetis lugeda (aadressil dea.nlib.ee) kogu sõjaaegne ajaleht Eesti Sõna ja sealt võime leida mitmeid Hugo Raudsepa raskeid «nõukogudevastaseid» patutegusid. Vastsesse kogumikku on neist võetud kaks kirjatükki: «Isiku- ja ühiskonnamotiivid kirjanduses» (ES 18.5.1942) ja «Tulekumade müstika» (ES 22.2. 1942).

Neist viimases kuulutab kirjanik vene rahva «usuliste märatsuste ajalugu» ja kommunistlikku hävituskirge piitsutades: «Võib kujutella, milliseks orgiaks rahvuslikus vormis osutus see vene sadistlikule kommunismile, kui Stalin sõja lahtipuhkemisel andis käsu omaenese maad laastada ja põletada!» (lk 447).

Ent selliseid ülesastumisi oli veel mitu: Milli Mallika nime all avaldas Raudsepp teravalt Stalinit pilkava veste «Kott» (ES 10.12.1941) ja nimetähtede H. R. all nõukogude rahvuspoliitikat paljastava kirjutise «Rahvuslik vormilt?» (ES 14.12.1941). Paraku sillutas kirjanik nii omale teed Sibe­risse, kus ta 69-aastaselt ka suri.

Hugo Raudsepa isikupärane biologistlik-vitalistlik elufilosoofia, mida on kõrvutatud Bernard Shaw’ lennukate filosofeeringutega, vajaks lähemat uurimist.

Huvitav, et kui Shaw ja Raudsepp tunduvadki olevat mitmeti sarnase vaimsusega, siis suur iirlane kippus aeg-ajalt Stalinit ja kommunismi ülistama, samal ajal kui meie näitekirjanik naeruvääristas Stalinit ja kommunismi «kõike tasalülitada tahtvat praktikat» nii mis jaksas.

Raudsepa ulatuslikus mõttepärandis on kindlasti veel palju avastamisväärset.

Raamat

Hugo Raudsepp,
«Nüüd ma tahan mõõka tõsta»,
koostanud Hando Runnel,
sarja «Eesti mõttelugu» 108. raamat,
Ilmamaa, Tartu 2013, 488 lk.

Tagasi üles