Kui Luua Metsanduskooli õpetaja Vello Keppart märtsi esimestel päevadel teatas, et vahtral mahl juba jookseb, oli inimeste esimene reaktsioon: «Juba?!» Väljas ju veel sügav talv ja vaid tugeva tahtmisega võis õhus nõrka kevadelõhna tunda.
Pikaninapuu pakub ravi kevadväsimuse vastu
20. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult on märtsi algus, kui lumi on veel sulamata ja maapind külmunud, vahtra mahlajooksuks täiesti tavaline aeg.
Mahl hakkab jooksma, kui kevadine päike oma soojade kiirtega puud kõditab, selle üles äratab ja soontes mahla liikuma ajab. Pilves ilmaga jääb mahlajooks aga jälle kinni kuni järgmise päiksepaistelise päevani.
Vello Keppartil on Jõgeval väikeses metsatukas välja valitud üks vahtrapuu, mille oksa külge ta sidus pooleliitrise plastpudeli. Kuna päiksepaisteliste päevadega pole märts tänavu väga hellitanud, ongi Kepparti pere vahtramahla saanud vaid isekeskis mekkimiseks. Parematel päevadel võib ühelt puult saada mahla liiter-paar.
Kõrgemal magusam
Mahla on mehe sõnul kaval koguda just oksast, mille ots on ära lõigatud: saab magusama neste. Puusse auku puurida ja sealt pulgaga mahla koguda pole mõtet, sest maapinnast tulev vesi liigub just koore all ja muutub mööda puud kõrgemale jõudes aina magusamaks.
Nii et sügavale tüvesse puuritud august tuleb mahla vähem ja see on lahja.
Vahtral on mahl palju magusam kui kasel. Keppart põhjendab, et suhkur takistab vahtrapuud külmumast. Seetõttu on ka esimesed mahlaliitrid kõige magusamad ning mahlajooksu lõppedes on jook juba üsna vesine.
Selline kevad, mil päeval sulatab ja öösel külmetab, on vahtramahla kogujale just sobilik – mahla jätkub kauemaks. «Kas see vahtrale just hea on, aga sellele küll, kes mahla tahab,» tõdes Keppart.
Kuid niipea, kui ilmad soojenevad, lõpeb ka vahtra mahlajooks. Siis on järg kase käes – kasemahla jätkub soojade ilmade algusest kasepungade tulekuni.
Elujõud sees
Ka toitumisteadlane professor Selma Teesalu on enam kui nädala jagu saanud enda kogutud vahtramahla nautida. Ajakirjaniku huvi peale otsis Teesalu raamatutest, milleks vahtramahl ka hea on, peale selle, et tal on mõnusmagus maitse.
«Vahtramahlas on lahustunud sahhariidid, mineraalained, orgaanilised happed,» loetles Teesalu. «Kui ta on puule vajalik, siis tal peab ikkagi elujõud sees olema.» Juba ligi hiiliva kevadväsimuse vastu, mis kella keeramisega veelgi süveneb, tasub seega ka vahtramahlalt tuge otsida.
Ehkki Teesalu on vahtramahla saanud igal kevadel juba lapsepõlvest saati, avastas ta enda üllatuseks, et piimaga segatud vahtramahl olla ammustest aegadest tuntud köharavim. «Vat seda mina ei teadnud,» tunnistas Teesalu. Ta rõhutas, et kindlasti tuleks mahla koguda puhtast loodusest.
Ameerikas on vahtrapuu suhkrusisaldus nii suur, et seal saab endale pühapäevahommikuti lubada vahtrasiirupiga pannkooke, Eestimaa vahtrapuude mahlast saab siirupit vaid väga suure tahtmise korral. Selleks on vaja mahla meeletult kaua keeta, tõdes Vello Keppart.
Kes tahab aga värsket, kääritamata vahtra- või kasemahla ka suvel nautida, võiks selle panna plastpudelitega sügavkülma – nii on suvel matkates või kuumas rannas lesides aeglaselt sulav jääkülm jook kogu aeg käepärast võtta.
Kääritatud kasemahla kohta ütleb Selma Teesalu aga, et selle kääritamine on küll omaette kunst, kuid kääritamisel happeliseks muutuv jook on hea meie seedimisele.