Mis oleks, kui suudaksite vähendada oma eramu küttekulusid kümme korda? Jättes kõrvale võimaluse, et elate külmas kütmata majas ja hoiate kokku mugavuse arvelt, võib ilmselt sellisel juhul väita, et elate passiivmajas.
Tiit Sild: positiivselt passiivne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti on paljud viimase aasta või paari jooksul selle mõistega kokku puutunud. Mida see võõrapärane liitsõna endas tegelikult peidab? Lühidalt kokku võttes tähendab see maja, mille kütmiseks (ja jahutamiseks) kulub tavapärasest kümme korda vähem energiat. See tähendab ka kümme korda väiksemaid soojaarveid ja mugavat sisekliimat.
Veidi pikemalt: see maja on väga hästi soojustatud, ei puhu peaaegu üldse läbi, selle sõlmedes puuduvad külmasillad ja ventilatsioonisüsteemis kasutatakse spetsiaalset agregaati (soojusvaheti), tagastades sellega ligi 80 protsenti ventilatsioonisüsteemist väljaviidavast soojusest.
Samuti on passiivmajja projekteeritud erinevaid võtteid päikesekiirte püüdmiseks, tavaliselt suuri lõunapoolseid aknaid, mis suvel on ülekuumenemise vältimiseks sirmide või keerukamate süsteemidega varjestatud.
Sellised majad on tihti dekoreeritud sooja vee või elektri tootmiseks mõeldud päikesepaneelidega, mis tavalise maja puhul viitab pigem peremehe ellusuhtumisele, omamata märkimisväärset majanduslikku mõtet.
Milline ta on
Majas, mille energiatarve on kümme korda tavapärasest väiksem, katab sooja vett või elektrit tootev päikesepaneel aga arvestatava osa hoone vajadusest. Sarnaselt elektripirniga produtseerib iga hoones viibiv inimene tunnis ligi sada vatti energiat.
Olmeelektroonika, arvutite, elektripliitide ja isegi lambipirnide toodetav soojuskiirgus lisandub samuti energiabilansile.
Passiivmaja standardi mõiste pärineb Lundi Ülikooli professori Bo Adamsoni ja Darmstadti Elamumajanduse ja Keskkonna Instituudi dotsendi Wolfgang Geisti 1988. aastal peetud vestlustest ja neile järgnenud protsessist.
Esimesed passiivmajad ehitati Saksamaal Darmstadtis 1990. aastal. 1996. aastal rajati passiivmaja instituut standardi levitamiseks ja kontrollimiseks. Passiivmaja märgis on vabatahtlik standard, mille saavutamiseks on loodud omaette toodete kataloog. Praeguseks on selliseid ehitisi ligi 15 000.
Passiivmaja ei pruugi tingimata olla ülihea sisekliimaga, kuid nagu innovaatiliste asjade puhul ikka, mõtlevad passiivmajade projekteerijad ja omanikud vähemalt Austrias tavaliselt normi täitmisest kaugemale.
Hoonet projekteerides rõhutakse palju sisemisele mugavusele. Ventilatsiooniga tagatakse piisav, kuid mitte üledimensioneeritud õhuvahetus, siseseintena kasutatakse niiskustasakaalu ühtlustamiseks toorsaviplokke ja samal eesmärgil ka taimestikku ning vahel lausa haljastatud seinu.
Sellise maja aknaraamid on termokatkestustega ja klaaspaketid kolmekordsed, välispiirete, seinte, uste ja akende pindade sisemisest õhutemperatuurist suhteliselt vähe erinev temperatuur ei tekita siseruumis tavaliselt suurtele klaaspindadele omast ebameeldivat külma õhu liikumist; tsirkulatsioon on sellises majas üldse aeglasem ja sujuvam, mistõttu ka tolmu keerleb vähem.
Erinevad passiivmajad
Hiljuti Austrias erinevaid passiivmajastandardile vastavaid hooneid kaedes sain aru, et kuigi need on eranditult energiasäästlikud ja tehnilistelt lahendustelt innovatiivsed, on need elu- ja töökeskkonna mõistes üsna erinevad maailmad.
Passiivmaju on Austriasse ehitatud juba üle kümne aasta, nende kasutusampluaa on erakordselt lai, sisaldades eramuid, messi- ja kaubanduskeskusi ja isegi kirikuid.
Nutika lahendusena jäi silma üks büroohoone, mil kõik neli külge kaetud päikesepaneelidega. Päikesepaneelide kinnitamine hoone põhjakülge tundus jabur, aga tuli välja, et need paneelid on tootmispraak, millel siiski on säilinud esteetiline väärtus.
Huvitaval kombel oli minu meelest erinevate passiivmajade õnnestumise indikaatoriks lõhn. Mitte et mõni neist hoonetest oleks haisenud, aga ühes büroohoones jäi ninna kergelt häiriv vetikalõhn (võis tuleneda näiteks hoone aatriumis asuvast sisebasseinist), teine kontorihoone lõhnas nagu büroomajad ikka lõhnavad – koopiamasinate järele.
Kolmas, veidi väiksema kubatuuriga puit- ja savikonstruktsiooniga passiivmaja (Lehm Passivhaus), mille luustik kombineeritud ökoloogiliste tehnoloogiatega, mõjus aga ideaalilähedase inimsõbraliku mikrokosmosena.
Väga lahedate lahendustega majadena jäid meelde veel messikeskus Welsis ja ökoloogilisi tooteid müüv Biohof Achleitneri kaubamaja, mille teine, bürookorrus oli lahendatud mõnusa rohelise aasana.
Ökotooted olid iroonilisel kombel enamasti pärit Uus-Meremaalt ja Aafrikast – see, mida maja kokku hoidis, kulus kõik varjatult transpordile, et Mustalt Mandrilt seepi tuua.
Passiivmaja arhitektuur
Üsna tähelepanuväärne on asjaolu, et passiivmaja standardile vastavaid hooneid ei ehitata pea üldse kesklinnadesse.
Kuigi linnasüdames on kinnisvarahinnad soodsa asukoha tõttu tavaliselt kõrged, ei ole üüriliste-investorite leidmine seal enamasti probleemiks, sest kommunikatsioonid on odavamad, rahvast palju ja asukoht atraktiivne ilma liigsete pingutusteta.
Austria omavalitsused projekteerivad-ehitavad enda tarbeks valdavalt passiivmaju, sest selleks vajalikud teadmised on olemas ning paljudel juhtudel ei lähe selline maja tavanormidele vastavast hoonest kallimaks.
Loomulikult ei taga ainult passiivmaja standardi tagaajamine kvaliteetset linnaruumi või isegi kaunist välimust. Austrias on seepärast paremate lahenduste leidmiseks saanud tavaliseks planeeringu- ja arhitektuurivõistluste korraldamine.
Innovatiivseid tehnoloogiaid kasutavad passiivmajad ei pea olema keskkonda vääristava arhitektuurse lahendusega. See on valikute küsimus. Näiteks Valka projekteeritav Eesti esimene passiivmaja on algatusena väga märkimist vääriv, kuid selle arhitektuurikeel jääb alla nõukogudeaegsetele tüüpprojektidele.
Arvan, et tehniliselt uuenduslikud majad peaksid olema eesrindlikud ka disainilt. Seda on mõistnud ka Tartu Tehnoloogiapargi kollektiiv, kelle eestvedamisel kuulutati välja arhitektuurivõistlus näidispassiivmaja-büroohoone projekteerimiseks Riia maantee sissesõidule.
Enne konkursi väljakuulutamist on Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi juhendamisel korraldatud mitu harivat seminari, sest energiatõhusa maja ehitamine on Eestis teadmiste ja oskuste nappuse tõttu veel üsna problemaatiline.
TÜ tehnoloogiainstituudis ja Tallinna Tehnikaülikoolis tehakse praegu palju nende lünkade täitmiseks. Loodetavasti saame tulemuseks ilusa jätkusuutliku maja, mis ümbrust aktiivselt passiivsusemõttega nakatab.
Rääkides teadmistepõhisest majandusest ja ühiskonnast, tuleks riigi tasandil tõsiselt kaaluda juba olemasolevate energiasäästlike tehnoloogiate toetamist ja arendamist. Lisaks teadusloome toetamisele ja teadlikkuse tõstmisele saaks maksupoliitika kaudu motiveerida konkreetseid ehitajaid, arendajaid ja muidugi ka omavalitsusi.
Märkimisväärselt uudsed lahendused ei ole tingimata kallid, küll aga vähendavad oluliselt meie energiatarvet ja on perspektiivis kasulikud kogu Maale.
Kes teema vastu tõsisemat huvi tunneb, võib veel lugeda http://www.tuit.ut.ee/171992, (http://en.wikipedia.org/wiki/Passive_house#Construction_costs).