Repliik: kasulik kuulujutt
18. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõmu, et liikluspolitseinikud määravad massiliselt maksimumtrahve iga pisirikkumise eest, pole leidnud kinnitust. Tõsi, ühe tuttava kogemusest tean, et kuulujutud pole päris tõepõhjata, kuid neist kipub välja jääma taust: tõenäoliselt on trahvisaaja paberid juba varem mõne suurema eksimusega määritud.
Muist inimesi, kes kuulujutu peale tulekustuti või tõkiskingad soetanud, kahtlustavad ohutustarvetega kauplejate vandenõu. Tõenäoliselt on ainuüksi kiloseid tulekustuteid müüdud paari viimase nädalaga Eestis kümnete, võibolla isegi sadade tuhandete kroonide eest.
Kuid küsigem, kas kokkuvõttes on kumust sündinud pigem kasu või kahju. Ise kaldun küll esimese poole, arvestades, et autode süttimine polegi nii haruldane. Peale selle võib autokustutiga kärme tegutsemise korral lämmatada väiksema tulekolde ka kodumajapidamises, kus tulekustuteid, teadagi, on seni kahjuks väga harva märgata.
Ida-Virumaal muutus kuulujutt küll lausa eksitavaks, sest väidetavasti hakkasid sealsed autoomanikud soetama hulgi ka helkurveste, mis pole eraautos kohustuslikud. Samas on iga vähegi pikema staažiga autojuht sattunud olukorda, kus teepeenral tuleb vahetada purunenud rehv.
Vilkugu auto ohutuled, olgu korrektselt pandud välja ohukolmnurk – sellest ei pruugi piisata, kui rehvivahetaja ise on tume nagu öö. Ohutuskraami soetades oleks narr võtta põhiargumendiks trahvihirm.
Hirm surma saada võiks olla tugevam kahjutundest mõnesaja näiliselt tarbetult kulutatud krooni pärast.