Kõrvalt vaadates võib tunduda, et küll praeguse aja laste elu on ilus – mänguasjade valik on meeletu, võta ainult ja mängi. Tegelikkus on aga hirmutav: lelude küllus seab löögi alla laste loovuse.
Lelude külluses unustavad lapsed mängimise
28. oktoober 2011, 13:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üle maailma laste brändikäitumist uurinud taanlane Martin Lindstrom kirjutab raamatus «Bränd ja lapsed», et samavõrd kui on arenenud tehnoloogilised mänguasjad, on taandarenenud laste fantaseerimisoskus ja see on andnud tagasilööke klassikaliste mänguasjade tootjatele.
Lindstrom toob näite, et lapsed ei viitsi enam legoklot-sidega mängida – kui nad on korra juba linna või laeva valmis ehitanud, ei taha nad seda enam uuesti teha. Lisaks sellele, et lastel ei ole enam konstrueerimiseks kannatust, puudub neil ka uute vormide ja kujude loomiseks vajalik kujutlusvõime.
Surmasuust pääsemiseks tegi Lego oma mänguklotsid tunduvalt suuremaks: varem oli maja ehitamiseks vaja sada klotsi, nüüd piisab vaid kahekümnest.
Lasteaia Ristikhein õpetaja ja kolme lapse ema Helje Meier on paarikümneaastase praktika jooksul täheldanud, et mida vanemad on lapsed, seda rohkem on nad meedia mõju all ja eriti kehtib see poiste kohta.
Laps ei tea lelu sisu
Nii näiteks mängivad poisid Ämblikmehe ja Batmani tegelastega üsna vägivaldseid mänge. «Kuid siin on jäänud lastele selgitamata tegelase mõju, et ta peaks heaga võitma kurja,» tõdeb Meier.
Veel keerulisem on poiste seas võimust võtnud Baku-ganide maailm, millega peaks lapsevanem aga enne mänguasja ostmist kindlasti tutvuma.
Meieri sõnul survestavad lapsed küll vanemaid Bakugane ostma, ent koolieelikute seas sisulist mängu nende tegelastega siiski ei käi.
«Ega paljud lapsed saagi sellest maailmast aru, lihtsalt tahetakse saada sarnast mänguasja nagu sõbral,» lisab Meier.
Ristikheina õpetajad tõdevad, et kui laste lemmiktegelased on head ja toredad ning nende mänguasjadega saab arendavaid mänge mängida, siis ei panda lasteaias nende kasutamisele piiri ette.
«Kuid kõik saab alguse filmist. Kui film on pahatahtlik, kasvatab lapses kiusu ja trotsi ja on halva suunaga, siis sel juhul me ütleme lastele ja vanematele, et me ei soovi näha neid mänguasju ja jätame need koju,» selgitab Ristikheina õpetaja Ülle Siilaberg.
Mis puutub aastakümneid tüdrukute lemmikuna püsinud barbinukku, siis peavad lasteaiaõpetajad tunnistama, et barbi hiilgus on möödumas. «Kahjuks on nüüdseks juba ka need nukud liiga «valmis» ja lapse enda loomingulisus võib kaotsi minna,» räägib Meier.
Vanem ei õpeta mängima
Pedagoogid on ühel meelel, et ehkki tänapäeva lastel on külluses mänguasju, ei oska lapsed nendega mängida.
«Võib ju olla kastitäis erinevaid multikategelasi, aga nendega mängimisega laps enam hakkama ei saa, sest talle pole seda õpetatud,» räägib Helje Meier.
Ta on täheldanud, et kui kolmeaastastega esimesel lasteaia-aastal palju koos mängida, siis on lapsed hiljem ka iseseisvamad mänguasju valima, nendega mängima ja ka teisi innustama.
«Kahjuks on olnud ka lapsi, kes ei tahagi mängida erinevaid mänge, nad kipuvad igas mängus küll osalema, aga jäävad aktiivsemast mängust kõrvale just seetõttu, et ei ole loovad ja ei oska mängida,» tõdeb Meier.
Väiksemate laste mänguasju valivad lapsevanemad ise, Meier on täheldanud, et vanemad lähevad tihti lihtsama vastupanu teed ja teevad valiku selle põhjal, millised mänguasjad on teistel lastel ja mis on parajasti meedia vahendusel populaarsed.
«Kui lapsevanem ise avaldab arvamust, et see on armas asjake, siis loomulikult meeldib see ka lapsele,» lisab Meier.
Arvamus
Margit Koolmeister
Tartu Ülikooli Kliinikumi kliiniline lapsepsühholoog
Mängul on lapse arengus tähtis roll, kuid nagu kõiki oskusi, on ka mänguoskust vaja õppida. Oma mõju on siin nii last ümbritsevatel asjadel kui ka inimestel. Esimesi saab mängus kasutada ja oma omadustega panevad nad tihti paika ka mängureeglid, teised aitavad mõista nii asjade kasutamise viise kui ka mängus õpitut olemasolevate sotsiaalsete reeglitega seostada.
Arengule mõjub häirivalt nii stiimulivaene kui üleküllastatud keskkond, s.o mänguasju ei peaks olema väga palju, kuid nad võiksid olla erinevad.
Hea mänguasi ei pea tingimata olema poest ostetud kallis ja keeruline vidin. Fantaasiat ja loovust aitavad paremini arendada asjad, mis võimaldavad erinevaid kasutamisviise (näiteks klotsid vs. Transformeri robot).
Täiskasvanu saab lapsega tegeledes anda talle uusi ideid, kuidas asju kasutada, õpetada uusi mänge ja ka mängureeglitest kinnipidamist. Kuid lõpliku valiku teeb ikkagi laps ise.