Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Väikesed pruulikojad noolivad visalt suuremat turuosa

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pühaste pruulikoja omanikud Üllar Kaljurand (vasakult), Eero Mander ja Lauri Eidermann võisid rahulolevalt õlleklaase kokku lüüa: tehas on ilusti käima läinud ning juba detsembris tuleb ette võtta laienemine. | FOTO: Margus Ansu

Aasta eest avasid Tartus tegutsevad Pühaste õllemeistrid Tähe tänava lõpus päris oma pruulikoja. Esimest sünnipäeva tähistati tehases korraliku peoga, kuhu oli kutsutud pea kakskümmend väikest pruulikoda nii Eestist kui kaugemaltki. Samuti avati sünnipäeva puhul uksed kõigile tavalistele õllesõpradele.

Pühaste üks omanikke Üllar Kaljurand rääkis, et oma pruulikoja rajamine oli ainuõige otsus ning praegu ollakse väga rahul, et see samm ette võeti.

«Paar aastat enne seda tegutsesime mustlaspruulina ehk vaaritasime õlut teiste juures, kuid sellega olid meie käed üsna seotud. Näiteks ei saanud sõlmida klientidega pikemaid tarneleppeid, sest võis juhtuda, et mõnel kuul polnud võimalik oma õlut kusagil pruulida,» tõdes Kaljurand.

Sihiks välisturud

Uues kohas seda muret ei ole ning õlleteole antakse korralikult pihta. Kuus pruulitakse 12 000 liitrit õlut, millest umbes pool läheb ekspordiks lähiriikidesse, aga ka Hollandisse ja Prantsusmaale. Just eksport peab Kaljuranna sõnul olema väiketootjate selge siht, sest üksnes Eestis õlut müües on väga keeruline hakkama saada.

«Ekspordiga on aga see asi, et kui väga hästi hakkab minema, võib tehas väikseks jääda,» märkis Kaljurand. Ta lisas, et detsembris peavadki nad oma vabrikut laiendama ehk üles seadma uusi kääritusnõusid. Siis on võimalik kuus pruulida senisest kolm korda rohkem kesvamärjukest.

Elu on liiga lühike, et juua igavat õlut, sõnastas Õllenaudi pruulmeister Ilmar Räni väiketootjate filosoofia.

Pühaste pruulmeister Eero Mander, kelle asjatundlikkust ja head maitset kiidavad ka konkurendid, kinnitas, et suurema tootmismahuga saadakse kindlasti hakkama, seda enam, et sellega antakse oma panus käsitööõllede laiemale levikule.

«Väikeste pruulikodade vahel konkurentsi pole, sest kõik tegutsevad selle nimel, et saada väikeõllede turuosaks viis, miks mitte kaugemas tulevikus kümme protsenti,» märkis Mander. Praegu jääb väiketootjate turuosa Eestis ühe ja kahe protsendi vahele.

Nelja aasta eest alanud Eesti käsitööõlle revolutsiooni üks pioneere oli Õllenaut, kes pani esimesena püsti oma seadmed, hakkas kesvamärjukest pudelitesse villima ja jõudis oma toodanguga kaubandusse. Ka Õllenaudi pruulmeister Ilmar Räni tõdes, et väiketootjad on pigem üks sõbralik tsunft, mitte aga vihased konkurendid.

Aktsiisitõus tuli kasuks

«Me ajame koos seda asja, et käsitööõlu jõuaks rohkemate inimesteni. Oma toodanguga edendame me õllekultuuri ja alkoholi tarbimist üldiselt: oluline ei ole end mingist kollasest kihisevast vedelikust pildituks juua, vaid meie eesmärk on pakkuda inimestele maitsenaudinguid ja näidata, kui lai see õllede maailm tegelikult on,» rääkis Räni. Ta lisas, et elu on liiga lühike, et juua igavat õlut.

Hiljuti hüppeliselt suurenenud õlleaktsiis väiketootjate hindu ei tõstnud, sest aastas alla 600 000 liitri õlut pruulivatele ettevõtetele kehtib 50-protsendine maksusoodustus.

Käbliku pruulikoja pruulmeister Janar Karakatš märkis, et praegune aktsiisitõus tõi suurtootjate ja väiketootjate hinnad üksteisele lähemale ja selles suhtes oli see väikestele pruulikodadele isegi kasulik.

Selles nõustusid Karakatšiga nii Eero Mander kui ka Ilmar Räni, kuigi üldises plaanis nimetas viimane aktsiisitõusu otsesõnu lauslolluseks.

«Soomest tasub eeskuju võtta, kuid kindlasti mitte nende alkoholipoliitika osas,» tõreles Räni. «Alkoholi tarvitamist see kindlasti ei vähenda, pigem ostetakse siis kangemat kraami, näiteks viina, sest see tuleb odavam.»

Ta lisas, et pigem tasuks eeskuju võtta riikidest, kus lahja alkoholi aktsiis on madal, kangel aga kõrge. «Seal on alkoholi kahjudega palju vähem probleeme. Näiteks Itaalias, Hispaanias või Prantsusmaal tänaval naljalt joobes inimest ei näe,» märkis Räni.

Kuid kas väikepruulid vahel ka ise «libastuvad» ehk mekivad mõne suure, näiteks Saku või A. Le Coqi toodangut? Eero Mander ei hakanud salgama, et vahel tuleb sedagi ette, näiteks saunas. «Päris ära ikka ei viska,» muigas Pühaste pruulmeister.

Tagasi üles