Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Teater annab julgust oma arvamust välja öelda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Külli Ehastu (vasakul) ja mõned tema trupi näitlejad. Mõne minuti pärast algab lavastuse "Pildid näituselt" proov. | FOTO: Sille Annuk

Tänavuse Draama tihedast programmist võib Tallinna linnateatri, Eesti draamateatri, Theatrumi ja teiste tuntud teatrite kõrvalt leida ka Tartu Waldorf Teatri lavastuse «Pildid näituselt». Millega on tegemist, selgitavad trupi juhendaja Külli Ehastu ning noored näitlejad Mirjam Aavakivi ja Joosep Peetsalu.

Külli, missugune on sinu taust ja kuidas sai sinust Tartu Waldorfgümnaasiumi näiteringi juhendaja?

Külli Ehastu: Ma olen pärit Rakverest ja teater huvitas mind juba noorena, aga Tartusse tulin ma õppima hoopis muusikaõpetajaks. Esimese lavastuse tegin oma kaheksanda klassiga – see on waldorfkoolide õppeplaanis oluline järk. Siis tuli juba pakkumine juhendada ka näiteringe. Ega ma alguses tahtnud seda enda peale võtta, sest tundsin, et ma ei oska.

Ometi juhendad sa nüüd näiteringi, millest on saanud Tartu Waldorf Teater. Kuidas see juhtus?

Külli Ehastu: See nimi sai pandud siis, kui hakkasime festivalidel käima, ja Tartu Waldorfgümnaasiumi huvikooli näitering kõlas pikalt ja lohisevalt. Ka teistel kooliteatritel on nimed. Teater kõlab selles nimes vist kuidagi tähtsalt, aga kui me kõik koos arutasime, mis see nimi võiks olla, siis leidsimegi, et nimes ikka peaks olema sõnad Tartu ja Waldorf ja teater.

Kuidas trupp on kokku saanud?

Mirjam Aavakivi: Me hakkasime näiteringis käima juba viiendas klassis ja sellest alates oleme koos erinevaid lavastusi teinud. Praegu läheb seitsmes aasta ja inimesi tuleb järjest juurde. Mõned uued õpilased, kes kooli tulevad, teavad juba ette, et meil on näitering.

Joosep Peetsalu: Kui mina siia kooli tulin, siis mõtlesin samuti, et võiks vaadata, mis näiteringis tehakse. Tundus tore seltskond ja isegi täitsa tore juhendaja ka ja nii hakkasingi käima.

Miks noored üldse peaksid teatris või näiteringis käima?

Mirjam Aavakivi: Näiteringis koos käimine on meid hästi lähedasteks sõpradeks teinud. Mulle meeldib ka see, et kui me teiste kooliteatrite õpilastega kokku saame, suhtleme omavahel kuidagi palju avatumalt. Näitering annab kindlasti häid kogemusi, eriti neile, kes tahavad teatriga pärast kooli edasi tegeleda. Teater annab julgust esineda, sõna võtta, oma arvamust välja öelda.

Miks see oluline on?

Joosep Peetsalu: Võib-olla selle pärast, et see aitab meil elus paremini hakkama saada.

Nüüd, kus te olete näitlemisega lähemalt kokku puutunud, kas mõistate teatrit ka kuidagi teistmoodi kui varem?

Joosep Peetsalu: Jaa, kui ma varem ei mõelnud selle peale, miks keegi parasjagu lavale tuleb ja miks ta seal üldse on, siis nüüd näiteks jälgin küll, kuhu poole keegi lavalt lahkub ja miks ta ei saa siis teiselt poolt lavale tagasi tulla. Selliste asjade peale oleme rohkem mõtlema hakanud.

Teie lavastus, mis Draama festivalil etendub, kannab nime «Pildid näituselt» ja teie kavaleht on kujundatud mustvalgelt. Miks?

Külli Ehastu: Selle lavastuse idee sai alguse ühest lausest ühe kunstinäituse pressiteates: «Itaaliakeelne termin chiaroscuro tähendab kontrasti tumeduse ja heleduse, valguse ja varju vahel ning see annab lamedale pinnale vormi ja fookuse.»

Mõte läks kohe kontrastidele elus - neile, mida selgelt näeme, ja neile, mida alati kohe ei näegi. Nii saigi lavastuse raamiks võetud musta ja valge kontrast – nii vormis kui sisus. Ka pildid, mis publiku ees avanevad, on omavahel vastandlikud.

Seda lavastust seostatakse ka sellise nähtusega nagu füüsiline teater. Mis te sellest arvate?

Külli Ehastu: Ma tahtsin sel korral teha lavastust, mis oleks visuaalselt huvitav, mis ei oleks üles ehitatud vaid tekstile. Mitte sellist, et kaks inimest seisavad laval ja räägivad ja kui silmad kinni panna, siis nagu ei lähegi midagi kaotsi. Olen ka sellist teatrit teinud. Põnev oli visualiseerida kõnekäände, näiteks musta valgeks rääkimisest või valikute raskusest.

Kuidas jõudis «Pildid näituselt» Draama põhiprogrammi?

Külli Ehastu: Kaks aastat tagasi oli samuti kooliteatrite parima lavastusena Draama programmis Treffneri näitetrupp. Sellest sain julgust küsida Ivar Põllult, kas tänavusel Draamal on mõni kõrvalprogramm, kus järelkasv saaks üles astuda – kahju oli meie «näitusepilte» veel kokku pakkida.

Kuna sellist programmi sel aastal pole, aga Ivar leidis meie lavastust näinuna, et see võiks Draama publikule huvi pakkuda, siis nii ongi ta nüüd põhiprogrammis. Meile on see juubelietendus – kümnes. Paneme ilusa punkti.

Mis on näiteringi juhendamise juures kõige huvitavam?

Külli Ehastu: Üle maailma on kõikide waldorfkoolide õppeplaanis kaheksanda klassi lavastus. Meie koolis ka üheteistkümnenda klassi lavastus.

Mulle meeldib, kui terve klass on koos. Näiteringis käivad õpilased, kes on juba teatrist huvitatud, aga kui me teeme lavastust, kus osaleb terve klass, siis näen, kuidas mõned õpilased avanevad hoopis teisest küljest, ja see ongi minu arvates kõige huvitavam. Ja loomulikult on huvitav töö noortega – nende muretus ja elurõõm on nakkav.

Stseen lavastusest "Pildid näituselt". / Margus Ansu

«Pildid näituselt» Eesti Rahva Muuseumi Hurda saalis

O 9. septembril kell 16 mängib Tartu Waldorf Teater ERMi Hurda saalis lavastust «Pildid näituselt».

O Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Külli Ehastu.

O Koreograaf Jane Miller-Pärnamägi.

O Võitlusstseeni koreograaf Tanel Saar.

O Valguskunstnik Taavi Toom.

O Mängivad Tartu Waldorfgümnaasiumi õpilased.

Tagasi üles