Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Norra raha lõppes ja ravikodust sai vaid kooli mure

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Masingu kooli ravikodu uks on abivajajatele endiselt avatud, oma eluga puntrasse läinud laps võib seal olla tema ise, lubatud on ka väike segadus nagu sellel pildil näha. | FOTO: Sille Annuk

Paljude psüühika- ja käitumis-häiretega laste elu läheb nii puntrasse, et ema, isa ega õpetajad ei suuda neid aidata. Aga see on siiski võimalik, näitab sellistele lastele Norra riigi abiraha toel ravikodu rajanud Masingu kooli kogemus.

Mõni aasta tagasi avas erivajadusega lapsi ja noori õpetav Masingu kool Pepleri tänaval ühe suure maja keldrikorrusel Norra riigi raha toel ravikodu. Esimesel pilgul on ravikodu lihtsalt üks õdus kodune koht, kus selle kooli mõned õpilased esmaspäevast reedeni elavad. Aga elus pole kõik sugugi nii, nagu näib.

«Ma mõtlesin siin iga päev, kui nõme,» ütles end ajalehes Muumitrolliks kutsuda soovinud 14-aastane noormees, kellele ravikodu oli pelgupaigaks ja koduks üle aasta. «Täiega mäletan, et kui mind kaks aastat tagasi siia pandi, siis tahtsin koju jääda,» meenutas ta. «Iga päev siin olles tahtsin koju. Ma ei tea, miks mind siia pandi. Käisin koolis, hinded olid korras.»

Ehmatavad tunded

Keerulised suhted kodus, keerulised suhted iseendaga, keeruline uskuda endasse ja keeruline usaldada ennast – nii võttis erivajadustega lapsi õpetava Masingu kooli laste psühhiaater Anne Daniel-Karlsen kokku põhimured, mis noormehe ravikodusse tõid.

Tõtt öelda oli Muumitrolli elu enne ravikodu nii keeruline, et ta oli mitu korda psühhiaatriahaiglas ravil ning sellest raskest ajast on tal lõikumisarmid. Need meenutavad seda hingevalu veel pikka aega. Lõpuks olid Muumitrolli ahastus ja tunded nii ehmatavad, et hakkasid hirmutama ka kaas­õpilasi. Masingu kooli asjatundjad tegid otsuse: Muumitrollil tuleb minna ravikodusse.

Masingu kooli miljööteraapiline ravikodu ongi rajatud selleks, et 10–17-aastastel psüühikahäiretega noortel oleks ööpäev läbi toetav, stimuleeriv, turvaline ja hubane koht, kus omadega puntrasse läinud lapse ja noore kõrval on nii päeval kui ka öösel kasvataja-terapeut ning teised asjatundjad. Eesmärk on üks: anda ravikodus olijale tagasi usk endasse ning õpetada teda nägema erinevaid valikuid elus toimetulemiseks ning leida paremaid viise, kuidas suhelda lähedaste ja eakaaslastega.

Kodust alati ei piisa

Miljööteraapiline ravikodu pole koolile odav koht: raha nõuavad ruumid, eriti aga ravikodus laste ja noortega pidevalt töötavad spetsialistid. Ehk ongi selline asutus ühele koolile liigne luksus? Ehk peaks ravikodu pidama siiski näiteks riik, millel on raha rohkem?

Masingu kooli direktoril Tiina Kallavusel pole kõhklusi. Ta kinnitas, et miljööteraapilisel ravikodul on erivajadustega lapsi õpetavas koolis väga tähtis roll.

«Kool on ju koht, kus saab näha, kuidas lapsel tegelikult läheb,» selgitas direktor. «Kui õppimine enam üldse ei lähe, kui koolis käia ei taha, on konfliktid ja last saadab vaid jamade jada, siis jõuame välja kõige tähtsamasse kohta, lapse koju,» rääkis ta. «Eluga puntrasse läinud lastel ei piisa sageli oma kodu ressurssidest – juhtub, et vanemad lihtsalt ei oska või enam ei jaksa lapsi aidata.»

Nii jõudiski ta tõdemusele, et neile lastele on vaja veel midagi peale kodu ja kooli, ning otsekui tellimise peale soovitas Anne Daniel-Karlsen teha miljööteraapilise ravikodu.

Ravikodus on meil võimalus iga lapse ja iga perega edasi liikuda, nad kõik saavad nüüd oma oskustega paremini hakkama, ütles Masingu kooli direktor Tiina Kallavus.

Esmajärjekorras võetaksegi sinna lapsed, kelle perel ei ole selliseks abistamiseks oskusi, jaksu või võimalust. «Ravikodus saab laps olla selline, nagu ta on, ja siin ei varise kõik tema ümber kokku, kui ta uksi paugutab või on end täielikult maailmale sulgenud,» rääkis Anne Daniel-Karl­sen. «Siin töötavad täiskasvanud, kes kannatavad nende laste praeguse hetke käitumise välja, et siis tasapisi, oma meetoditega last maharahustavalt neid maailma ja iseendaga lepitada.»

Laps või noor on ravikodus vähemalt kolm kuud, keskmiselt peaks spetsialistidelt toe saamise aeg olema umbes aasta. Õpilased elavad ravikodus esmaspäevast reedeni, kord nädalas on ravikodus pikem jutuajamine lapsevanematega.

Kolmeaastase Norra projekti ajal, ravikodu esimesel kolmel aastal, elas ja õppis seal 15 last-noort. «Neid polnud keskkond enne ravikodu toetanud,» tõdes Tiina Kallavus.

«Olukord oli nii keeruliseks läinud, et kõige parem oli laps oma päriskodust ära tuua kohta, kus tal on turvaline ja kus tema eripäradega arvestatakse,» lisas ta. «Ravikodus on meil võimalus iga lapse ja iga perega edasi liikuda, nad kõik saavad nüüd oma oskustega paremini hakkama.»

Nad muutusid

Muumitrollile, kelle kätele pole uusi arme juurde tulnud, on ravikodu minevik ning nüüd seal käies valdavad teda soojad tunded. «Siin on Pepleri kodune lõhn,» ütles ta ja selgitas, et omavahel kutsutakse ravikodu Pepleriks. «Ma leidsin siit sõbra, kellega saan kõigest rääkida,» lisas ta.

Küsimusele, kas ja kuidas ravikodu teda aitas, vastas noormees lihtsalt: «Ma muutusin.» Aga teised, kes olid koos temaga ravikodus? «Nad muutusid,» kostis Muumitroll.

Anne Daniel-Karlsenile on noormehel palju rääkida, sest hädad ja probleemid ei käi kive ega kände pidi, vaid ikka inimesi, ka väga noori inimesi pidi. Muumitroll soovib ainult seda, et teda kuulataks, mõistetaks ja et temaga arvestataks, aga paraku tunneb ta, et seda ei soovita piisavalt teha.

Nüüd, kus Norra toetusraha on lõppenud, pole ravikodu uksi sulgenud, praegu elab seal kuus last. Masingu kool püüab ravikodu edasi pidada omal jõul, selleks kasutatakse õpilaskodu ja esmase rehabilitatsiooniteenuse raha. Läbirääkimised-kohtumised ravikodu pidamiseks vajaliku raha saamiseks käivad sotsiaalkindlustusametiga, kindlust pole, on vaid lootus.

«Unistan, et erivajadustega lapsele oleks kõik vajalik tagatud, hoolimata sellest, kas ta käib munitsipaal-, riigi- või erakoolis,» ütles Tiina Kallavus. «Meie igatahes jätkame ravikoduga, sest see aitab meie lapsi, sellist kohta on väga vaja.»

Koht, kus võid olla sina ise

Muumitroll elas Masingu kooli miljööteraapilises ravikodus aasta. Nüüd, kui ta on selle koha ukse enda järel kinni pannud, kirjutas ta ravikodus oldud ajale tagasi vaadates järgmist.

«Minu arvates on ravikodust kasu, sest seal saab keskenduda paremini probleemsetele noortele. Kuskil suuremates asutustes ei ole sellist võimalust, et igal noorel oleks just teda märkav ja temaga tegelev täiskasvanu, kes jälgib käitumist ja on lähedane kui vend või õde.

Enda kohta ma ei tea, sest kõrvalt ma ennast ei näe, aga teiste kohta oskan öelda, et nad muutusid ravikodus sõbralikumaks ja kohusetundlikumaks.

Kui varem uksed paukusid ja ei tahetud õppida, siis peale ravikodu muutusid noored paremuse poole. Õppimisse hakati suhtuma korralikumalt ja kõigiga hakati paremini läbi saama. Ravikodus õpitakse teistega arvestama ja leitakse probleemidele lahendus. Igal pool selliseid võimalusi ei ole.

Ma oleks saanud hakkama ka ravikoduta, aga see oleks olnud läbi suurte raskuste, võib-olla siiamaani võitleksin nende probleemidega. Ravikodu andis suurt abi nii mulle kui ka nendele noortele, kellega ma seal elasin.

Ravikodus oli palju toredat, seal oli lõbus ja sai palju uut teada. Saime kõik teha asju, mida me üksi ei julgeks ega ehk ka saaks teha, sest pole raha või pole kellegagi minna. Näiteks käisime ratsutamas, laevaga sõitmas, spaas, ujumas, iga nädal kõik koos sportimas, mängisime lauamänge, jutustasime, nautisime looduse ilu, sõitsime jalgratastega.

See kõik aitas elu teistmoodi – huvitavama, tegusama ja rõõmsamana – nägema hakata. Samuti aitas ravikodu mul ja teistel leida oma koha elus. Näiteks üks poiss istus alguses ainult arvuti taga, aga ka tema hakkas meiega suhtlema ja igasuguseid asju kaasa tegema.

Kahjuks leidus ka miinuseid. Seal on siiski tulnud kokku probleemide ja muredega lapsed, kes näevad veel vaeva oma väljendusviisi ja käitumisega. See mõjutab muidugi ka ülejäänute käitumist. Vahel sinuga ei arvestatud, vahel sunniti minema kuhugi, näiteks õue või sportima, ega usutud, et sul tegelikult ka on halb olla. Aega iseendale palju ei antud, et saaks rahulikult oma toas päeval olla, lõunauinakuid ei lubatud teha igal ajal, kui ise tahtsid. Ja muidugi oli koduigatsus.

Minu arvates annab ravikodu pigem sooja ja koduse tunde, see pole nagu kool või raviasutus. Seal oledki nagu kodus: abistad teisi, teed süüa, on filmiõhtud, vestlused päeva- ja õhturingis. Ei ole väga hulle karme reegleid, et ei tohi näiteks telefonis olla ja sõpradega väljas käia. Jah, olid ka reeglid, aga need olid inimlikud ega keelanud olla mina ise.»

Miljööteraapia

  • Psühholoogiliste ja pedagoogiliste võtetega erivajadustega lapse praktiliste ning sotsiaalsete oskuste suurendamisele keskenduv miljööteraapia sai alguse 1950. aastatel, vastukaaluks psühhiaatriliste haiglapatsientide passiivseks, jõuetuks ja abituks muutmisele.
  • Miljööteraapiaasutuses luuakse raviv keskkond, kus lapsed, terapeudid ja pedagoogid on võrdväärsed partnerid igapäevases tegevuses, nt sisseostude tegemine, päeva planeerimine, koristamine jm. Ravikodus elades on rõhk omavaheliste suhete analüüsil ja hindamisel, nt reaktsioonid ravikodu elanike ja töötajate vahel, ning sotsiaalsete oskuste igapäevasel treenimisel, nt eneseväljendusoskuse ja enesekindluse tugevdamine suhtes kaaslastega.
  • Miljööteraapias on viis tähtsaimat staadiumi: kaitsmine (eesmärk destruktiivse, väljapoole ning enda vastu suunatud käitumise takistamine piiri seadmise ja kontrolli kaudu), toetamine (lapse heaolutunde ja enesehinnangu suurendamine), struktureerimine (kindlustunnet andev teadvustatud tegevus, mis tagab etteaimatavuse pikema aja jooksul), kaasamine (lapse sidumine aktiivse tegutsemisega, et ta tunneks end toimetulevana ja oma tegude eest vastutavana), tunnustamine.
  • 3. märtsil korraldab Masingu kool rahvusvahelise konverentsi «Tabamata suhe – räägime miljööteraapiast». Norra ja Eesti asjatundjad annavad ülevaate miljööteraapiast ning selgitavad, kes vajavad seda ravivormi ja kuidas saab miljööteraapiat kasutada töös teistsuguste laste ja noortega. Konverentsil esitletakse kaht uut miljööteraapiat kirjeldavat tõlkeraamatut.

Allikas: Masingu kool

Tagasi üles