Hirm tühjuse ees sunnib kunstnikku hinge kergendama

Eva Elise Oll istus kultuuriklubis Promenaadiviis (Ülikooli 1), pea kohal oma maalid «Reaktsioon Houellebecq´ile» (vasakult) ja «Sajandite surematu kuningas ehk reaktsioon Quignard´ile». Foto: Sille Annuk

Noor Tartu maalikunstnik Eva Elise Oll tõi kultuuriklubis Promenaadiviis eelmise nädala lõpul vaatajate ette õlimaalid, millest pooled on seotud kirjandusega. «Keegi ütles kunagi, et olen Tartu tuntuim tundmatu kunstnik. See oli ilus,» kirjutab maalide autor.

Näituse «Valge hirm» nimi tuleneb kunstniku hirmust tühja pinna ees. «Ma ei tea, kas peaksin ennast loomingulises mõttes pidama õnnelikuks inimeseks. Enne esimese lause kirjutamist tundsin tühja paberi hirmu. Tühja lõuendi hirm. Tühja Microsoft Wordi dokumendi hirm,» märgib ta näituse tutvustuses.

Ta küsib endalt, kas tal on midagi, mida sellele tühjusele kanda, mis ei ole tõde ega reaalne. Ja samas vastab: «Hinge okse. Hinge pask. Hinge sapine ja lehkav väljahingus. Hirm tühjuse ees, mis tuleks ja mida tahaks täita, on talumatu. Jõud kaob. Alles oli. Enam pole. On ainult valge, see musta vastand, ja kõik on tühi, aga ikkagi peab.»