Loojad loodavad loojapalgast rahu

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Kultuuriministeerium eraldab raha, et maksta viiele kirjanikule ja viiele kunstnikule loojapalka. Mida kostavad selle peale kirja­nike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher ja Tartu kunstnike liidu juhatuse esimees Markus Toompere?

Miks on tarvis loojapalka?

Markus Toompere: Mul on tunne, et kümne aasta pärast me mõtleme, miks loojapalka hakati alles nii hilja maksma. Kui me räägime eeldusest, et Eestis on kõrgkultuur, mis on ka rahvusvaheliselt maksev, peame looma eeldused selle tekkeks ja arenguks. Loomulikult ei anna loojapalk mingeid garantiisid, küll aga loob tugevad eeldused.

Berk Vaher: Vastan sellele (nagu vist eeldatud) ennekõike kirjandusele mõeldes ning ennekõike kui lugeja ja arvustaja.

Eestil on imeliselt varjundirohke keel, põnevalt vastuoluline kultuuritaust ning tänases päevas tasakaal ruumilise avaruse (täis «arendamata» looduskeskkonna) ja virtuaalse maailmasideme vahel. Ilmsesti kõigest sellest lähtuvalt ka rahvaarvu kohta tähelepanuväärne hulk sääraseid tugeva potentsiaaliga loojaid, kes suudavad ilma ja inimest kirjutamise kaudu sügavamalt mõtestada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles