Nooruse galerii sumedasse keldrisse on loodud südamlik ja lõbus õhkkond. Õigemini kaos, kus pole puudu ülevoolavatest tunnetest, heureka-momentidest ning pead kratsima panevatest teostest.
Tekstiilikad kolmandalt kursuselt tõusevad lendu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu kõrgema kunstikooli tekstiili eriala kümme kursusekaaslast ehk rühmitus T-13, nagu nad end nimetavad, on siiralt asja kallal: tuleb välja selgitada – nüüd ja kohe –, kes me sellised oleme ja millega tegeleme.
Milline näeb siis välja noore tekstiilikunstniku enesekirjeldus? Segadikust joonistub välja kolm põhilist tunnust: käed kui tööriistad, tehnilised oskused ning soov kasutada väljendusvahendina valitud meediumi kogu oma tekstuuride, mustrite ja värvide kirevuses.
Kaaslaste portreed
Esimesele omadusele toetub Kristiina Feldmann töös «Tools of Trade», luues kaaslastest tundliku portree nende kõige iseloomulikumaid käeliigutusi kinnastesse tärgeldades.
Grupiportreid esitavad ka Maarja Linsi, Kirsika Kolga ja Mari Varusk. Sealjuures on ehk Linsil õnnestunud luua kõige veenvam tervik kaaslaste maitse-eelistustest oma kompromissitult materjaliplahvatuslikus teoses «SHOO».
Lihtsalt tehnika- ja materjalieelistuste nimetamisega enesekirjeldus õnneks ei piirdu. Painav küsimus, kuhu edasi, on mitmes töös valatud sessipalaviku vormi.
Meeleolukal, kuigi paljunähtud viisil on Kerli Kurikka laiali laotanud isikliku esmaabikarbi «Läbimurde äärel», täis kõikvõimalikke turgutus- ja kaitsevahendeid viimaseks pingutuseks. Samalaadses loomepalangus põleb Mariisa Põld, kelle «UPSis» saab veast tahtlik, regresseeruv loomisprintsiip.
Omanäolise dramatiseeringu saab sess Liisa Kanemägi töös «Eksamisessioon. Vaibakudumine»: telgede taga rügavate tudengite rolli täidavad viinamäeteod ja see kujutab tabavalt tekstiilikunstniku kimbatust traditsiooniliste tehnikatega, mis tähtaja paines tunduvad edenevat veel eriti aeglaselt.
T-13 on valmis lendu tõusma. Ka näituse kõige vaiksemas ruumis tiniseb Juula Pärdi «Tššš! Tasa!» valmisolekust millekski-kellekski saada, kuigi pole kindel, kas kunstiringkond uute loojate sündi nõnda hinge kinni pidades ja pühalikult ikka ootab.
Annika Kiidron on aga tänuväärselt oma üheksa teekaaslast juba lendu lasknud võrratus töös «They’re out there ... flying», jättes maha delikaatselt nikerdatud munakoored metsaaluses rägus.
Kiidroni «... flying» on näitusel ainus, mis loob omaette maailma, mõnusalt niiske, sugestiivse ja toore, tasalülitades mingi ime läbi klišeeliku pealkirja ning pannes vaatajaga koos ajama üle metsade ja järvede Aladdini vaibal, millel on törts mulda.
Kanemäe töögi väljub puht leidlikkuse jõul näitusekonteksti piiridest, mis sest, et tegevus toimub endiselt turvaliste kooliseinte vahel, millest ülejäänud autorid praegu ei suuda või ei tahagi üle piiluda.
Ristviitamisest küllastunud
See sumbunud, ristviitamisest küllastunud olek on näituse kui terviku suurim miinus, mis ei lase T-13 enesekirjeldusel tõusta kõrgemale üksteisele õlalepatsutamise tasemest, kuigi passib stardipakul nihelemisega hästi kokku.
Vaevalt, et keegi näituselistest kahtleb, et T-13 on üks tore kamp, ja ma arvan, et see ei ole ainus asi, mis noortel kunstnikel öelda. Jääb vaid oodata aega, mil loominguliseks tõukeks on miski muu kui sess ning nüüd hoolikalt üle loendatud tehnika- ja materjalieelistuste pagas päriselt käiku lastakse. Head maandumist!
Vabakutseline kunstnik Eva Mustonen on lõpetanud 2010 Tartu kõrgema kunstikooli tekstiili erialal ja 2012 Göteborgi ülikooli magistrikraadiga tekstiilikunstis ning vahepeal õppinud kaks aastat Tartu ülikoolis semiootikat ja kunstiajalugu.
-----------------------------
Rühmituse T-13 «3/4»
• Galerii Nooruse keldris (Riia 11) saab 31. oktoobrini vaadata näitust «3/4».
• Osaleb rühmitus T-13, mis sai alguse sügisel 2013.
• Rühmitusse kuuluvad Tartu kõrgema kunstikooli kolmanda kursuse tekstiilitudengid.