Algust mäletavad kõik. Huupi hakati oma vastloodud ansamblile nime otsima. «Võtame vanad ja kobedad,» ütles keegi, kuna teles jooksis just selline komöödiasari. «Neid «vanu» me küll ei võta, võtame «kobedad»,» vastas teine. Nii jäigi.
11 kobedat lauljat jagavad särtsu
17. september 2015, 16:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeval oma veerandsajandat tegutsemisaastat tähistav Tartu pensionäride organisatsioon Kodukotus võib uhkeldada oma võimlejate ja tantsijate ning paljude klubidega. Ja loomulikult sellega, et neil on varsti kümme aastat kooskäinud ansambel Kobedad, kus laulab neli meest ja seitse naist, kellest noorim on 66 ja vanim 87 aastat vana.
Laulavad lõpuni
Kobedad ütlevad, et nad laulavad lõpuni ehk senikaua, kuni elupäevi antakse.
Koorijuht Valli Ilvik meenutab, et kui ansambli looja Regina Kostjutšenko talle 2006. aastal helistas ja juhendama kutsus, siis oli kutsuja hääles niisugune särts, mida ei saanud tähele panemata jätta.
Nüüd on Kobedatest saanud Tartu pensionäride organisatsiooni üks kõige tugevamini kokkukasvanud seltskondi. Sest kui seni on elatud nii, et alati on pidanud tegema seda, mida peab, siis nüüd ollakse sealmaal, et teha võib ainult seda, mida tõepoolest tahetakse. Tulemuseks on, et mitte keegi ei puudu mitte ühestki proovist.
Kobedate repertuaaris on üle 60 loo Albert Uustulndi, Heldur Jõgioja, Raimond Valgre lauludest Wolfgang Amadeus Mozarti loodud lauludeni välja.
Ka jagavad ansambli liikmed lõppematuna näivaid mälestusi sündmustest ja esinemistest. Näiteks seda, kui raske on neil olnud Kobedaid mõnda teise keelde tõlkida. Ukrainas leidsid nad hea venekeelse vaste – :bdxbrb, ja rõõmul ei olnud otsa ega äärt, kui selgus, et ka sellenimeline limonaad on olemas.
Kui veel uurida, kas siis esinemisvajadus ongi see, mis neid koos hoiab, hakkavad kõik kätega vehkima, kõige rohkem juhendaja Valli Ilvik.
«Ei ole,» ütleb ta. «See on koosolemise rõõm ja üksteisest lugupidamine ja märkamine, olgu need sünnipäevad või muud elusündmused.»
«Laulame siis ka, kui publikut ei ole, kas järves või saunas,» sõnab sopran Aili Lepik.
«Me saame kokku selleks, et üksteist kallistada, mitte selleks, et lavale minna,» lisab sopran Regina Kostjutšenko.
«Kõik on õige,» kiidavad tenorid Ants Seim ja Helmuth Puutka ning bass Richard Annamaa kooris.
Suur pidu tulekul
«Iga kollektiivi puhul on tähtis, et ta oleks nagu üks rusikas,» jätkab juhendaja. «Just seesugune tugev ansambel suudab ka publikule mõjuda. Laulmine on puhas energia.»
Kodukotuse 25. aastapäeva pidu on 19. septembril kell 16 Salme tänav 1a.
Kobedad ütlevad, et see on nii suur pidu, et nemad isegi ei pea lavale minema. Nad saavad saalis nautida kõike, mida Kodukotuse liikmete auks räägitakse ja näidatakse.