Maaülikooli toiduainete tehnoloogia eriala lõpetanud Kristiina Otsale (pildil) muutub jalgpall iga aastaga aina vastumeelsemaks, ehkki väikese tüdrukuna jälgis ta koos vendadega meeleldi vutimänge.
Jalgpall sunnib kanalit vahetama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ots vahetab teleris kanalit, kui kuuleb või näeb sealt jalgpalli. Sõpradega väljas käies ütleb aga, et soovib millestki muust rääkida, või ootab, millal jututeema mujale viiakse.
«Minu tutvusringkonnas vaatavad kõik jalgpalli, isegi tütarlapsed. Kellegi pool kodus istutakse ekraani ette, sõpradega väljas olles valitakse alati telerile lähim koht,» rääkis ta. Ta lisas, et isegi linnast välja sõites on kõigil jätkuvalt mõttes, mis juhtub jalgpalliareenil.
Ots rääkis, kuidas tema poiss teinud nalja, et ei saa neiu lõpuaktusele tulla, sest samal ajal on põnev vutimäng. «Ma olen siiani veendunud, et see ikkagi ei olnud nali,» sõnas ta. Neiu lisas, et ta ei saa aru, miks on vaja inimestel öösel teleri eest istuda, selle asemel et sel ajal midagi mõistlikku teha.
«Oleks kõigest paar mängu või mõni päev, aga kui teatud ajavahemikul jääb muu elu jalgpalli kõrval seisma, siis sellest ma tõesti aru ei saa,» märkis ta.