Kust tuleb laul, arutlenud väike tüdruk Miina laulude saamise üle. Ta ei söandanud seda kellegi käest küsida. Aga kustkohast ikkagi tuleb muusika? Piibliloos ju sellest juttu pole.
Õitsege ja kasvage, taaralaste taimed!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tüdruk vastas ise oma küsimusele: küllap on need antud seaduse või käsuga, nagu käsib tema isa, Kõrveküla koolmeister. Ja laule lauldaksegi, nagu täidetakse muidki isa käske.
Aga ükskord selgus temalegi, tulevasele heliloojale, laulude tekkimise saladus.
Sellest, kuidas ta noodid ära õppis ja orelit mängima hakkas, on Miina Härma ise jutustanud.
Ta oli siis seitsmeaastane, kui isa ostis Maarja kihelkonnakooli vana oreli. Kui tädipoeg sellel tuttavat koraali mängis, seisnud Miina kõrval, kuulanud ja jälginud. Kui kedagi polnud toas pealt nägemas, proovinud ta ise kuulmise järgi orelil lauluviisi mängida. See läkski tal korda.
Siis võtnud ta ette noodi, uurinud kannatlikult musti märke, kuni tuvastanud, milline märk millisele toonile vastab.
Noodid ja orelimäng saidki talle ilma suurema vaevata, iseenese jõul selgeks.
Varsti seisis väike tüdruk püsti oreli ees, tallas pingi najale toetudes orelit, väikesed sõrmed libisemas üle klahvide rägastiku. Ta võis juba oma isale koolipalvuse ajal abiks olla.
Päris kooliaeg algaski tal Kõrvekülas oma isa käe all. Koolitee jätkus Tartus eraalgkoolis ja sealt edasi saksakeelses erakeskkoolis.
Linnakooliski äratanud Miina oma orelimänguoskusega tähelepanu. Kooliõed virgutanud teda astuma Peterburi konservatooriumi. Seda mõtet toetas ka Karl August Hermann, kelle juures Miina käis kord nädalas muusikatunnis.
16-aastaselt lõi Miina oma esimese laulu. Üliõpilane Matthias Johann Eisen palus tal viisistada oma luuletuse «Isamaa, õitse sa», sest soovis selle panna koostatava «Isamaa kalendri» tekstilisasse.
Peterburis
19-aastane Miina Hermann (1930ndail eestindatud Härma) astus 1883. aastal Peterburi konservatooriumi prof Homiliuse oreliklassi. Ta soovis saada ka heliloomingu õpetust.
Miina oli sellel aastal oreliklassi ainus õpilane ja ka ainuke eesti soost õpilane konservatooriumis. Enne teda oli siin õppinud vaid Johannes Kappel, eesti esimene kõrgharidusega muusik.
Miina sõbrunes Peterburi Jaani kiriku pastori dr Jakob Hurdaga. Et selles vene suurlinnas elas tollal palju eestlasi, siis oli Miina sage külaline ka Peterburi Eesti Seltsis. Ta hakkas juhatama seltsi koori, asutas siia ka lastekoori.
Linnaellu sulandudes avanes tal võimalusi anda rikaste mereväelaste peredes klaveritunde.
Oma elu esimese iseseisva orelikontserdi andis üliõpilane Miina kodumaal, Tarvastu kirikus. Ühel suvevaheajal võttis hakkaja neiu ette koguni kontserdireisi, sõites postihobustega mööda Eestimaad.
Konservatooriumipäevil lõi Miina Härma innukalt mitmeid sega- ja meeskoorilaule, samuti soololaule.
Konservatooriumi lõpetas ta 1890. aasta kevadel. See tõsiasi jääb Eesti ajalukku. Miina Härma on eesti esimene kõrgema haridusega naine, eesti esimene professionaalne naishelilooja, samuti meie esimene naisorganist ja esimene silmapaistev naiskoorijuht.
Härma jäi veel aastaks Peterburi. Klaveritundide andmisega teenis ta suurlinnas hästi. Peterburi elule järgnes aasta Soomes, siis silmaringi laiendamine ning orelikontserdid Saksa- ja Inglismaal.
Tagasi Tartus
1894. aastal tuli Miina Härma Tartusse ja hakkas siin tööle muusikaõpetajana. Tema juhatusel sündis segakoor, mille ta esialgu pani kokku palve peale esineda heategevusüritusel vangide laste toetuseks.
Ühekordseks etteasteks tuttavatest ja sugulastest moodustatud koosseis osutus häälematerjali ja lauluhuvi poolest nii heaks, et otsustati kooslaulu jätkata. Kustkohast leida harjutusruume? Üks lauluseltskonna liige, tollane treffnerist Johannes Voldemar Veski, rääkis ruumimurest Hugo Treffnerile. Too lubas õhtuti kooli söögisaali kasutada.
Miina Härma koor tegi proove ka Peetri kirikus. Kui Treffner üüris oma koolile saali ja ruumid Faure majas (praegune linnamuuseum Narva mnt 23), sai ka Härma segakoor seal harjutamas käia.
Koorile oli repertuaari vaja. Härma hakkas lauluvara looma. Seda tegi ta kahes suunas: komponeeris uusi kontserdipalasid ja võttis läidet ka eesti rahvaviisidest.
Tuntud keeleteadlane prof Johannes Voldemar Veski meenutab oma mälestuste raamatus, kuidas ühes segakooriproovis «Tuljak» sündis.
Kord mänginud Härma enne proovi lauljatele ette ühe viisi ja palunud, et tehku nüüd keegi sellele sõnad. Treffneristid Veski ja Ferdinand Karlson hakanud nuputama. Kooriliikmed arvustanud. Esialgses laulus olnud üks aeglane osa, kus vanad mehed kurdavad, et neil on pulmas igav ja seepärast on ainult üks moodus, kuidas tuju tõsta. Lauljad leidnud, et see pole pulmalaul, kui vanamehed nõnda jorutavad.
Härma jättiski selle rõõmuvaese osa ära ning tõi sisse hoopis uue, tantsulise motiivi. Sellele tehtigi tekst «Pill sütitab meeli, tants keerutab pead». Ja see hoogne, neljale rahvaviisile üles ehitatud «Tuljak» võidutseb lauljate-tantsijate, kuulajate-pealtvaatajate hinges tänini!
Kroonlinnas
Pärast kümmet Tartu aastat tundis Härma igatsust suurema keskuse muusikaelu järele. 1903. aastal läkski ta elama Kroonlinna. Tema orelikontserdid väärisid seal tähelepanu.
Miina Härmale kogunes ka palju klaveriõpilasi. Tänu heale teenistusele oli tal võimalik soetada endale suurem korter ja võtta enda peale oma õdede laste koolitamine-kasvatamine.
Härma pöördus Tartusse tagasi 1915. aastal. Ta hakkas siin omanimelist koori taastama ja muusikaõpetajana elatist teenima.
Härma on olnud palju aastaid (1917–1929) lauluõpetaja Eesti Noorsookasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis (1964. aastast Miina Härma nimeline). Ta on andnud asendusõpetajana tunde ka Peetri koguduse algkoolis.
Lüüriline ja jõuline
Miina Härma on loonud ilusaid laule Lydia Koidula, Anna Haava, Juhan ja Jakob Liivi, Ernst Enno, Gustav Suitsu ja teiste luule puudutustele.
Südamlike sõnade ja ülevate mõtete muusikaline tõlgitsus heliloojapoolses väljenduslaadis elustab ja võimendab sõnumit.
«Ei saa mitte vaiki olla ... Ärgake, elage, taaralaste taimed!» Kõik inimlik, mis oli luules sõnastatud ja viisidega võimendatud, kandus koorist kodudesse, levis ja kinnistus rahva seas. 1891. aastast peale on Miina Härma laulud kõlanud meie üldlaulupidudel.
Polevat olnud rahvuslikku ettevõtet, mille tegevuses Härma ei oleks ühel või teisel moel toimekalt kaasa löönud. Tema taskutes olnud alati midagi vastutulejaile pakkuda. Oli see siis loteriipilet EÜSi sinimustvalge lipu valmistamise abistamiseks, korjandusleheke mõne andeka noore või muusikakooli toetuseks.
Miina Härma on meie vanima naisüliõpilasorganisatsiooni, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane, samuti Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige.
1939. aastal valiti ta Tartu ülikooli audoktoriks ja Tallinna konservatooriumi auprofessoriks.
Aastad 1940 ja 1941
Keelatud on eesti laul, muusika ja kirjandus. Keelatud ja suletud on kõik seltsid-organisatsioonid, kus tegutsesid Eesti ühiskonna elu kujundanud toimekad inimesed.
Mari Raamoti raamatust «Minu mälestused» loeme 1941. aastast: «Miina tervis halvenes kiiresti. Ühel pühapäeva hommikul olin teda jälle külastamas. Ta laskis oma voodi asetada akna lähedale, et saada värsket õhku ja novembrikuu ilusaid, kuid jõuetuid päikesekiiri. Peagi uinus ta magama ja kui ma umbes pooletunniliselt jalutuskäigult tagasi tulin, oli Miina juba surnute vallas. Miina Härma põrm asetati Tartu Ülikooli kirikusse, et rahvale võimaldada temaga jumalaga jätta. Jumalaga-jätjaid oli rohkelt, sest kes ei tundnud Miinat isiklikult, see tundis tema loomingut.»
Helmi Mäelo kirjeldab tagasivaates «Eesti naine läbi aegade» Miina Härma ärasaatmispäeva: «Matusetalitusel Vanemuise suures saalis seisab rahvas nagu müür ta puusärgi ümber. Korraga kõlab rahvushümn. Kogu rahvahulk ühineb ja nagu palvetab selle läbi ... nägematu taktikepi juhtimisel.»