Priit Pullerits: punased jäänused

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Poleks osanud arvata, et jalgratturid, kõrvalt vaadates tuimad tuuletallajad, on nii loomingulised.

Nende rassimisest võiks anda sellise värvika reportaaži: «Kõige ees kihutab Kana. Kukk luurab tal otse tagumikus. Vader passib maia näoga õiget hetke. Orav on veel äraootaval positsioonil. Konn on tõmmanud kraavipervele. Nuustik on kõik mahlad endast välja pigistanud. Oi, aga sealt tuleb Kuul! Milline Äss!»

Kes Eesti rattaspordi siseelu ei tea, neile olgu siin tõlge. Kana on tegelikult Sigvard Kukk. Kukk on hoopis üks teine Kukk, Erki nimelt. Vaderiks kutsutakse Rein Taaramäed ja Oravaks Allan Orast. Konna hüüdnime kannab Rene Mandri, Nuustikuks hüütakse Kalle Kriiti. Kuul ja Äss on üks ja sama – Caspar Austa.

Aga see pole veel kõik. Alges Maasikmets on Massa ja Raido Kodanipork on Kodar. Helmet Tamkõrv on Tõks, Tanel Kangert on Kanks ja Janek Tombak on Tamps. Erki Pütsepil on koguni kaks hüüdnime: Püta ja Perun. Seda, et Jaan Kirsipuu on Jass, teavad vist kõik. Aga kuidas kutsuda Gert Jõeäärt – seda ei tea ratturid ise ka veel. Nii et arenguruumi loometöös on.

Verbaalset reservi jagub ka erialases terminoloogias. Ratturite nimeloomingus valitseb emakeelsus – v.a paar s-lõpuga lätiviitelist moodustist –, rattaspetsiifiliste mõistete vallas on nad aga jäänud hirmsasti kinni nõukogude aja pärandisse.

Ehk russitsismidesse. Ajal, kui kaunist eesti keelt risustavad niigi läänest pealetungivad anglitsismid, võiks vähemalt idarindel ükskord ometi lõpparve teha. Oleks ju aeg.

Pistke oma nina ratturite seltskonda (kui julgete) ning te veendute, et vene aja sõnavara ei taha seal mitte ära surra. Grupist plehku panevate jooksikute kohta öeldakse atrõõv. Meeskonnasõidu kohta kasutatakse kamandat. Need, kes grupi sabas «viilivad», lasevad haljaavat. Treeningvõistluse kohta käibib siiani brigitka.

Eraldistardist sõidu kohta kuuleb väljendit rastrelka. Munakividega kaetud teelõik on brušatka. Sellist sõidumeest, kes rattaspordis matsu ei jaga, kutsutakse tšainikuks (kardetavasti käib see ka minu kohta). Ja kust need karussell (üksteise alla pidev vahetamine) ja mandross (närveldamine) ka mujalt kui vene keelest sisse on imbunud.

Kas pole mitte liiga palju russitsisme Eesti ühe edukama spordiala kohta? Kuidagi ei meenu, et mõni Eesti rattur esindaks Venemaa klubi, käiks muudkui Venemaal laagris või et mõni Venemaa sõitja siinseis klubides tooni annaks.

Nii ei jää asjale seletust otsides üle muud kui hakata Eesti rattureid kahtlustama kõige ehtsamas vene pärandi edasikandmises. Ulatub ju nii mõnelgi nende seast – eesotsas Jassiga – karjääri algus nõukaaega.

Sel juhul peaks russitsisme leiduma ka suusatajate keelepruugis, kellest kõvemad alustasid samuti punaajal. Uurisin maad. Aga pingutas Raul Olle mis ta pingutas, ühtegi suusarussitsismi tal pähe ei turgatanud. Järelikult suusatajaid emakeele risustamises süüdistada ei saa, nentis ta muiates.

Jaak Mae kinnitas, et peatreener Mati Alaver, kes esimesed praktilised teadmised kogus just Liidu koondise juurest, on alati rääkinud korrektset eesti keelt. Kui võõrmõjusid otsida, siis leiab neid Mae sõnul pigem soome keelest, nagu habotamine, mis tähendab, et organism on piimhapet täis.

Eesti korvpalli hiilgeajad on samuti seotud nõukogude ajaga, aga Tartu Rocki peatreener Indrek Visnapuu kinnitas, et tema kõrvu ei ole küll ükski vene kõlaga väljend kostnud. Korvpallis võimutsevad anglitsismid. Ja seda on Visnapuu sõnul Eesti korvpallijuhid ka soosinud: kui mõni mängijaist peaks piiri taha suunduma – tõsi, seda juhtub üha harvem –, on neil maast madalast korvpalli globaalne terminoloogia suus.

Pealekauba, lisas Visnapuu, on ingliskeelseile väljendeile sageli võimatu lühikest emakeelset vastet leida. Näiteks spacing – see tähendab mängijate paiknemist vastavalt pallile ja nende omavahelisele distantsile.

Ega põhimõtteliselt vahet ole, kas suusatamises käibib soomlastelt laenatud kärki, korvpallis inglise päritolu transition või rattaspordis venelastelt ülevõetud atrõõv. Ühed võõrad meile need kõik. Ratturite õnnetuseks tuleb nende sõnavara suuresti Venemaalt.

Ja kõik, mis idast tuleb, on a priori taunitav ja halb. Aga «Piano! Piano!» (itaaliakeelne ratturite väljend, et võtkem rahulikumalt) – ega see rattureid veel teise sordi inimesteks muuda. Peaasi, et nad oma marrastusterohkel alal üksteisest aru saavad. Ja venekeelsetest väljenditest nad saavad – isegi noorema põlvkonna sõidumehed.