Lapsemeelse noormehe tehtud Tammistu mõisa häärberi pildi all olevast logopeedi peeglist paistab Tiina Stelmach heas vormis sõbraliku naeratava naisena, kelle põsed roosatavad alati ka ruužita. Aga kellena paistab ta endale?
Tiina Stelmachist paistab päikseline pool
4. veebruar 2014, 22:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii nagu laste taastusraviarst ning nüüd Tartumaale Tammistusse erivajadustega laste ja noorte ning nende perede keskust rajava sihtasutuse Eesti Agrenska Fond pereteenuste juht Tiina Stelmach ei mõelnud kaitsvatele kummikinnastele, kui tõttas appi koduukse taha ilmunud verisele purjus mehele, pole ta mõelnud ka sellele, kellena ta teistele paistab.
«Vaatan peeglisse üldse vähe ja siiski kiiresti,» ütleb ta, kuid küsimuste eest kõrvale põigelda pole jutukal Tiina Stelmachil kombeks. «Olen väga tolerantne, ei pea viha, ei vasta halvale halvaga, tahan abivajajaid aidata ja püüan eriarvamustel inimesi lepitada,» räägib ta. «Mu töövõime on suur ning unevajadus väike ja see läheb aina väiksemaks.»
No ja ilmast ilma unustab ta päeval süüa, üks vanemõde soovitas Tiina Stelmachile toitmiseks kanüüli veeni panna.
«Tiina on põhimõttekindel ja äärmiselt usaldusväärne,» iseloomustab kolleegi Eesti Agrenska Fondi juhatuse esimees emeriitprofessor Tiina Talvik, kes juhendas Tiina Stelmachi doktorandina. «Ta räägib, mida mõtleb. Tiinaga võib olla avameelne, sest tal puudub naiselik edasirääkimise omadus. Põhimõttelisi küsimusi on temaga väga huvitav arutada, sest ta on arukas, mõtleb kaasa ja on eesmärgikindel.»
Optimistlik pusleladuja
Oma hea vormi selgituseks pole Tiina Stelmachil suurt midagi öelda: sporti ei tee, varem kõndis küll aastaid Jänese tänavalt kodust Ilmatsalu tänavasse tööle, aga nüüd hüppab autosse ja autost välja. «Ehk see aitab, et vaim on heas vormis,» arutleb ta.
Ilmatsalu tänavas asunud laste taastusravi- ja arenduskeskuse arsti ning juhatajana töötas Tiina Stelmach pea 20 aastat. Kes on raske või sügava puudega lapsega kokku puutunud, teab, et see on vaimselt ja füüsiliselt raske töö. Noor arst oleks ju võinud valida midagi kergemat?
«See meeldis mulle,» ütleb aga Tiina Stelmach. «Eestis olid siis nüüdisaegne taastusravi, imikute võimlemine ja väikest inimest ise liigutusi tegema panev arendusravi üsna tundmatu. Meil polnud veel füsioterapeute, esimesed neist õpetasin ise välja. Uute suundade õppimine ja töösse võtmine oli väga põnev.»
Rääkimata sellest, et vähem või rohkem abi vajanud väiksed inimesed andsid oma arenguga tema ja ta kolleegide (käte)tööle rõõmsat tagasisidet. «Ma naudiks seda tööd ka nüüd, aga kahju kah pole, sest oskused pole ju kuhugi kadunud,» märgib Tiina Stelmach, kelle aja võtab nüüd Eesti Agrenska Fond. «Kui mu noored sõbrannad ja vanad kolleegid tulevad oma laste või lastelastelastega minu juurde, siis ikka teen seda tööd ja õpetan ka neile.»
Säravi silmi räägib ta, et Eesti ühiskond on viimase 20 aastaga muutunud erivajadustega inimeste suhtes palju sõbralikumaks. Nüüd hakkavad bussis end pikali pilduva autisti ema kallal võtma vaid vanatädid, aga 20–30-aastased saavad aru, kellega tegu, ega mõista sellises olukorras ema ja last hukka.
«Inimesed on heas suunas arenenud, aga sotsiaalsüsteem ei ole meil küll veel piisavalt arenenud,» märgib Tiina Stelmach. «Emal-isal, kelle lapsel diagnoositakse võimalik eluaegne puue, on väga raske. Selline laps vajab tugisüsteeme, mida meil eriti pole, ning vanem ei tea, kust ta abi saab.»
Selliste laste ja nende vanemate aitamiseks on Eesti Agrenska Fond kümme aastat töötanudki. Kuid maailm paraneb aeglaselt, vanas mõisahäärberis asuv Tammistu perekeskus pole ikka päris välja ehitatud, osa ruume ootab endiselt remondiraha.
Vaatamata sellele käib töö juba aastaid: raske ja sügava puudega laste hoidu pakutakse aastast 2006, on tugiisikuteenus, korraldatakse perelaagreid, konverentse, õpetatakse puudega noortele lihtsaid ameteid.
«Kõigis neis ettevõtmistes on Tiinal oma osa, lisaks on ta Tammistu perele tihti ka rõõmsameelne «taksojuht», kes sõidutab lapsi laagrisse või ühistele ettevõtmistele,» räägib Tiina Talvik. «Tiinale on perekeskus tema elu, ta on sellele pühendanud kõik teadmised ja energia. Tal on väga head eeldused puuetega laste ja nende peredega tegelemiseks – empaatia ning oskus kuulata ja kuulda.»
Tiina Talvik tunnistab, et vahel tundub perekeskuse rajamine ja arendamine talle kui meeleheitlik võitlus tuuleveskitega. «Oleme raha saanud vaid projektidest ja annetajatelt, riiklikud instantsid on meie muret küll mõistnud, kuid rahaline abi on neilt tagasihoidlikuks jäänud,» märgib ta. «Nii muudkui laomegi oma puslet kokku. Kui vahel meel sellepärast mõruks läheb, siis on Tiina optimism toeks.»
Ka enamasti elu päikselisemasse poolde uskuval-vaataval Tiina Stelmachil on olnud nii era- kui tööelus päevi, kus silme ees läheb mustaks. Vahel ta ka nutab, aga mitte teiste ees.
«Mõtlen asjad selgeks, mul on väga palju positiivseid kolleege ja sõpru, kellele toetuda, ka paljud abi saanud vanemad annavad sooja tagasisidet. Siis on hea tunne ja tegutsen edasi,» ütleb Tiina Stelmach. «Kui mul esimese abieluga läks kehvasti, siis sain sellest üle töösse sukeldudes. Elus aitab väga palju, kui leiad enda kõrvale õige inimese, ja ma leidsin ta.»
Hobi teeb veel rõõmsamaks
Abikaasa Olevit märgib Tiina Stelmach tihti sooja sõnaga jutu sees, olgu siis teemaks ühised põhimõtted elus või kodu. «Meie väike maja ei saa vist kunagi valmis,» räägib ta. «Mõtlesime ikka, et sääste jääb rohkem, aga ei jää. Ma ei tea, kuidas pensionieas elame. Mees arutas kord, et läheb Soome bussijuhiks. Mina küll võõrsile tööle ei lähe – ma ei kujuta ette, et jätan siin kõik pooleli.»
Vabast ajast ja kodusest elust räägib Tiina Stelmach nagu kiiret elu elav inimene kunagi: koju, tööarvuti lahti, ahi küdema, paar töömeili arvutist teele, midagi kiiret ja lihtsat lauale ning hopsti Skype’i asju ajama.
«Olen küll töönarkomaan, aga vaba aega mul ikka on,» naerab Tiina Stelmach. «Oli tõesti aeg, kus ma ei käinud teatris, kontsertidel. Mul polnud sellist artisti, kes väga meeldiks.» Nii oli see ajani, kui talle jäi «Superstaari» saatest silma Ott Lepland. Nüüd on Tiina Ott Leplandi fänniklubi üks eestvedajatest. «Olen kohe rõõmus, et nüüd on mul hobi, käime perega Oti kontsertidel, saan töönarkomaaniast välja,» räägib Tiina Stelmach.
Kui küsida temalt unistuste ja soovide kohta, ei mõtle ta kaua. «Ma soovin väga, et tütar leiaks endale õige kaaslase, kellega ta loob õnneliku pere,» ütleb Tiina Stelmach. «Mul on tubli tütar, iseseisev ja kahe jalaga maa peal. Muidugi oleksin pidanud temaga rohkem tegelema, väiksena oli ta mul palju töö juures kaasas, pikutas võimlemismatil või magas rõdul.»
Korraga hakkab ta arvutama. «Kui palju mul on elada jäänud, ehk 30 aastat,» arutleb Tiina Stelmach. «Unistan, et ma ei muutuks dementseks ja et sureksin äkksurma, et ma ei jääks kellelegi hooldatavaks. Päris tõsiselt, tahan kaua elada – tahan näha oma lapselapsi teismelistena, oma peret loomas. Veel tahan, et näeks ära selle, kui Ott on maailmakuulus.»
CV
• Sündinud 5. detsembril 1960 Haapsalus.
• Kasvanud keemikutest vanemate peres Kohtla-Järvel. Lõpetanud seal keskkooli ja Tartu ülikooli arstiteaduskonna lastearstina (1985).
• Töötanud Tartu lastekliinikus, Ilmatsalu tänavas asunud lastekliiniku laste ja noorukite arendus- ja taastusravikeskuse filiaali juhataja ning taastusraviarstina (1988–2005). Nüüd aitab lastekliinikus teha puuetega lastele rehabilitatsiooniplaane. 2003. aastast tegutseb sihtasutuses Eesti Agrenska Fond, mis rajab Tartumaale Tammistusse puuetega laste ja nende perede keskust. Praegu sihtasutuse pereteenuste juht, kellel on veel mitu muudki ametit (projektide kirjutaja, lastelaagrite korraldaja, autojuht).
• Tütar Helena (17) õpib toitlustusteenindajaks, veterinaararstist abikaasa Olev vahetas õpitud ameti bussijuhi töö vastu.
---------------------------------------------------------------------
Arvamus
Ott Lepland, laulja
Tunnen Tiinat ligi neli aastat, ta on mulle alates «Superstaari» saatest väga tugevalt pöialt hoidnud. Tema perel on tore traditsioon võtta mu kontserdid videosse, teha salvestisest DVD ja kinkida see ka mulle. Olen tänu sellele targemaks saanud, väga palju õppinud, näiteks, kuidas vahetekste paremini esitada.
Tiina kriitika on õpetlik ja adekvaatne, olen väga õnnelik artist, et mul on selline kindel ääretult intelligentne kuulaja, kes annab silmad ette teistele kultuuritarbijatele.
Lõuna-Eestis on Tiina perega kontsertidel alati kohal, ta käib üksi ka Põhja-Eestis, sõidab selleks spetsiaalselt Tallinna. Minu loomingust meeldib Tiinale mõtlik pool, ta otsib muusikast sügavamat mõtet, kuigi käib ka mu rokk-kontsertidel.
Tiina on Eestile väga vajalik suure südame ja hingega inimene, kes hoolib väga ühiskonnast ja puuetega lastest. Loodan, et ühiskond liigub paremuse poole ning toetab inimesi, kes tegelevad puuetega laste ja noortega ning neid arendavad.