Plangu peale võib kirjutada mida iganes, aga see kiri ei tee plangust siiski miskit muud asja. Sama on Hiinalinnaga, mida Tartu linnavalitsus nüüd järjekindlalt Jaamamõisaks nimetab.
Hiinalinn muutub Jaamamõisaks väga aeglaselt
25. mai 2010, 13:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Šanghai see oli ja Šanghaiks see koht ka jääb,» naerab 1960. aastal Raadi sõjaväelennuväljale tööle tulnud ja tänaseni sealkandis elav Aleksei Tšernov.
Hiinalinnaks või Šanghaiks kutsutakse Ida tänava ja Põhja puiestee kanti, Nõukogude sõjaväelaste endist elukohta. Tartu linnavalitsus lasi seal mullu kevadel lammutada kolm viimast pehmelt väljendades soome majakest, otse öeldes aga barakki.
Aiamaadel kihab elu
Ka Aleksei Tšernov ja ta kolleeg, Raadil 25 aastat transpordilennukil lennanud ja pärast seda teist sama palju ehitajana töötanud Vadim Andrusenko elasid aastaid neis majades. Nüüd on nende kodu veidi eemal Lääne tänavas.
Mõlemad mehed on oma linnaosaga täitsa ausalt rahul. «Poed on lähedal, apteek ja perearst kah siinsamas,» räägib Vadim Andrusenko. Kepiga liikuv Aleksei Tšernov käib perearsti juurde kesklinna, aga see polevat mingi maa.
Kuid pole head halvata. Tänavad on väga viletsad, märgib Aleksei Tšernov. «Aga inimesed sõidavad linna igast otsast siia linnulaulu kuulama,» naerab Vadim Andrusenko.
Hiinalinna tänavatega on ka see jama, et kui nõukaajal oli seal igal jupikesel oma nõukogulik nimi, siis nüüd enam mitte, inimesed ei leia kuidagi õiget maja üles, räägib Andrei Tšernov. «Nüüd on vaid Põhja, Ida ja Lääne tänav,» ütleb ta. Tegelikult on võpsikusse viival igal teeotsal eestipärane tänavanimi, aga kuskil pole viitasid.
Peale linnulaulu kuulajate käivad Hiinalinnas ka sellised inimesed, keda ei soovita näha mitte kuskil: prügi põõsaste alla vedajad ja vargad. Aga mida on sealt varastada?
Kes otsib, see leiab: barakkide tagant pea lennuväljani laiuvatelt aimaaadelt, kus praegugi käib vilgas elu, on minema tassitud näiteks raudväravad. Ööl vastu läinud reedet virutasid vargad Vadim Andrusenko aiamaalt relssidest tehtud aiaposte. Kodutud varastavad kasvuhoonetest ja peenardelt söögikraami.
Vadim Andrusenko kutsub lahkelt pöidlaotsa suuruseid tomateid vaatama. «Meie, vanamehed, ei kasvata siin köögivilja rahapuuduse pärast,» räägib ta. «Aiamaa on meie suur hobi, meie rõõm ja elu.»
Peale kahe klaaskasvuhoone on Vadim Andrusenkol ja ta abikaasal Hiinalinnas saun, pardiperega tiik ja kaks omaistutatud kaske. «Siin kõik rõõmustab mu südant,» ütleb kirglik aiapidaja kasvuhoones, mille ühes pooles kasvavad sirgetes ridades kümned tomatid ja nende vastas nagu sõdurid reas kikkis paprikad. Teises kasvuhoones on kurgid ja tomatid.
«Vaatan kadedusega eestlaste korras majapidamisi, meil siin on kõik ligadi-logadi,» räägib Vadim Andrusenko. «Olin ise ehitaja, mul on siin putkasid piinlik vaadata. Kui vaid saaksin, teeksin siia ilusa koha. Aga kahjuks me ei saa siia midagi korralikku ehitada, sest see pole meie maa. Kas teate, mis sellest kohast saab?»
Ohtlik roheline kant
Teame vaid, et ligi kümme aastat tagasi kavatses Tartu linnavalitsus Hiinalinna rajada noorte perede elurajooni. «Maju pole siia mõtet ehitada,» arvab Vadim Andrusenko. «Maa on soine, õhk pole hea, sääski on metsikult.»
Tema säilitaks seal rohelise ala. «Esmalt tuleks siin kõik buldooseriga maha lükata ja siis maa inimestele aiamaadeks jagada,» pakub Vadim Andru-senko. «Minusugused vanad saaksid siin tegutseda.»
Tegutsemine Hiinalinnas muutub aga üha raskemaks. Kevadel pandi seal kinni ainsad kaks avalikku kaevu.
Keeruline, lausa ohtlik, on aiapidajatel ja jalutajatel ka Hiinalinnas liikumine, sest seal jätkuvalt elaval kurikuulsal koerapidajal Jevgenial on jälle oma 15 peni.
«Nende koertega pole mõtet tegemist teha,» hoiatab Vadim Andrusenko. «Nad on väga kurjad. Inimesed kohe kardavad Jevgenia juurest mööda aiamaale minna.»