Pisut üle tuhande elanikuga Kallastel on kolm lillepoodi, mis küll vist kunagi ei kiratse, sest väikelinna elanikud hoolitsevad kogu südamest kolme surnuaia eest. Riigi abil muutub linnakese vanim kalmistu veel ilusamaks.
Riigi väike rahasüst turgutab vana kalmistut
28. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kallaste vene vanausuliste vanima, 1750. aastatel rajatud kalmistu peavärav on tellingutes ja surnuaias askeldavad lähedaste haudu korrastavate kohalike kõrval ka restaureerimisfirma AS Haspo mehed, kes restaureerivad kalmistu peaväravat ja maakivist müüri.
«Kas see müürijupp kah nüüd korda saab,» uuris eile surnuaial lilli kastmas käinud vanem mees Kallaste linnapea Jaak Üpruse käest. Varem või hiljem saab ka see jupp korda, lubas linnapea. Sama kehtib ka Kallaste vanausuliste kiriku kohta, mille katuse vahetamiseks ja laialivajuvate seinte kokkutõmbamiseks on valitsus lubanud anda 500 000 krooni.
«Inimeste huvi surnuaial tehtava vastu on tohutu suur,» selgitas Üprus. «Kalmistud on meil pühad kohad. Siin ei tehta haudu korda vaid surnuaiapühadeks, kalme hooldatakse igal ajal kogu südamest.»
Kallaste vanima kalmistu peavärava ja müüri taastamiseks ning lõunavärava uute postide tegemiseks kulub 235 295 krooni. Sellest 200 000 krooni tuli Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu riiklikust Peipsiveere programmist.
Omamoodi rahvakild
Mitusada aastat Peipsi ääres elanud vene vanausulised on huvitava kultuuriga rahvakild, millest annavad tunnistust ka nende kalmistud. Näiteks, kas teate, miks on Kallaste kalmistu restaureeritava müüri kaitseks sellele valatud lai betoonrant kaldu surnuaia poole, mitte aga loogika järgi sellest väljapoole? Sellepärast, et kõik taevast tulev on püha ja peab langema pühale maale.
Või miks ei käi vanausulised kalmistul õhtul? Aga sellepärast, et nende uskumuse järgi saadab lahkunu vaim surnuaial käinud inimese koju. Kuid õhtul pannakse surnuaia väravad «lukku» ja inimest koju saatma läinud vaim ei pääseks sinna tagasi, rääkis Üprus.
Õnneliku mehe lugu
Jah, lugusid on sel surnuaial palju. Müüri teises otsas rahulikult mördi ja kividega tegutsenud ASi Haspo töötaja Werner Haidak pani jõudu-soovimise peale kellu käest ja rääkis inglise keeles oma, õnneliku inimese loo.
Inglismaal kasvanud ja seal 30 aastat tankeriga merd sõitnud Haidak kolis Tartusse kolm aastat tagasi. «Uus algus,» põhjendas lahutatud mees elumuutust ja lisas, et Eestist on pärit ta esivanemad. «Tunnen end siin väga koduselt, Eesti on armas maa, siin on kõik väga hästi,» ütles ta soojalt.
Häid sõnu jagus Haidakil kuhjaga ka kolleegidele, kes suhtlevad «inglasega» eesti-vene segakeeles ning palga kohta ütles ta Villu Reiljani moodi kelmikalt «pole paha».