Mind häiris tõsiselt neljapäevase Eesti Päevalehe käsitlus Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi sotsiaaleetika tunnist. Ajalehe teemaasetuse ja arstide kommentaaride järgi jäi mulje, et klassis saadud šokist väljatulekuks vajavad õpilased tõenäoliselt psühholoogi, võib-olla isegi psühhiaatri abi.
Mis siis juhtus? 11. klassi õpilastele, seega kas juba täisealistele või lähikuudel 18-aastaseks saavatele noortele, näidati «pilte abordijäänustest ja klassis lasti ringi käima elusuuruses kujukesed kahe- ja kolmenädalastest loodetest».
Naistearst Made Laanpere hinnangul kasutas kool laste kallal (jah, kas arsti arvates on 17-18-aastased alles lapsed) emotsionaalset vägivalda. «Šokeerivad pildid võivad kogu eluks kujundada nende hoiakuid seksuaalsuse ja partnersuhete kohta,» leidis Laanpere.
Arsti arvates tegi kool abordivastast propagandat, mitte ei andnud seksuaalharidust. Tuleb olla positiivne, noore inimese arengut ja valikuid toetav, leidis tohter. Miskipärast jäi mulle sellest sõnastusest mulje, et aborti tuleb suhtuda positiivselt, abordi kasuks tehtud otsuseid peaks toetama. Või mida siis?
Statistika ütleb, et Eestis tehakse iga päev keskmiselt kakskümmend aborti. 15–19-aastased teevad iga päev keskmiselt kaks aborti. Alates 2000. aastast on emaüsast välja kistud 150 000 loodet.
Muidugi võib statistikaga manipuleerida, esitades nelikümmend aastat vanu andmeid. Siis tehti Eestis viis korda rohkem aborte kui praegu, keskmiselt 110 iga päev. Vähemalt kümme aborti tunnis!
Kuidas aga numbritega ka ei manipuleeri, pole praegunegi olukord normaalne. Omaaegne lihunikukonveierit meenutav hävitustöö on võtnud lihtsalt suhteliselt – rõhutan, suhteliselt – tagasihoidlikumad mõõtmed.
Teades, kui vabalt on praegu kättesaadav info, kuidas soovimatut rasedust vältida, peaks iga seksuaalpedagoog ja naistearst endalt küsima, miks nüüdki tuleb Eestis iga kahe elussünni kohta rohkem kui üks abort. Jutt, et šokipiltide näitamine «suurendab noorte riskikäitumist», on asjatu paanika.
Täpselt sama moodi kui maailmas püütakse sigaretipakkidele õõvastavaid kasvaja- ja kopsupilte trükkides suitsupakist eemale ehmatada, natukenegi järele mõtlema panna, aitab seda ka abordi varjukülje ilustamata näitamine.
Muidugi pole see meeldiv, muidugi on sellel küljes süüdistav varjund, et liiga palju tärganud elusid hävitatakse mugavusest, ülepaisutatud hirmust elujärje halvenemise ees. Aga süüdistamine on normaalne, sest abort ei ole eetiliselt olemuselt võrreldav ühegi teise meditsiinilise protseduuriga. See pole tuikava tarkusehamba väljatõmbamine või näotu sünnimärgi eemaldamine.
Ma ei toeta abordiõiguse piiramist seadusega. Ning ükski mõistlik inimene ei peaks minu arvates vaidlustama vägistamise, intsesti või terviseriski tõttu ette võetud aborti. Aga ma leian, et kui pereloomisealiste kerge šokeerimine hoiab ära kas või mõne abordi, on see olnud otstarbekas.
Kui rändväljapanek «Bodies revealed» ajas paar aastat tagasi õõvastavaid inimjäänuseid eksponeerides Tallinnas kokku kena kassa, ei küsinud avalikult keegi, kui palju oli sel pistmist inimeste harimisega ning kuidas mõjus näitusel käinud algklassilastele ja koolieelikutele purki pistetud loode.
Kui aga üks kool otsustab väliselt sarnase võttega panna noori tõsiselt mõtlema vastutusest elu ees, räägime emotsionaalsest vägivallast. Mina nimetan seda silmakirjalikkuseks.