Rektor Toomas Asser vabariigi aastapäeva aktusel: õpetajate järelkasvust sõltub kõik
Lisatud galerii ja video!

Tartu ülikooli peahoone aulas toimus täna keskpäeval Eesti Vabariigi 101. aastapäevale pühendatud kontsertaktus. Peeti päevakohaseid kõnesid, anti üle tänavused Ernst Jaaksoni ja Peeter Tulviste mälestusstipendiumid ja Tartu ülikooli aumärgid.

Tartu ülikooli rektor Toomas Asser tõi oma kõnes välja kaks suurt väljakutset, millega ülikool silmitsi seisab.

«Esimene on meie kohustus olla ülikoolina kohal mitte ainult Tartus ja Tallinnas, vaid riigi tasakaalus arengu tagamiseks kogu Eestis. Eesti edu püsimisest rääkides hakkab teiseks võtmeküsimuseks saama meie õpetajate järelkasvu teema. Julgen öelda, et sellest sõltub kõik,» ütles Asser.

Rektor Asseri kõne täismahus.

Austatud linnapea, head ülikoolipere liikmed!

Meie riigi suurejooneline juubeliaasta on möödas. See oli ilus ja ülev aasta, mis ühendas, äratas üles ja pani märkama seda, mida meil on põhjust väärtustada – seda, mille pärast võime edasi sammuda püstise pea ja sirge seljaga. See aasta pani meid aga ka mõtlema, mida teha selleks, et meie ühiskonna tugitalad peaksid vankumatult vastu veel aastasadu.

Tartu ülikoolis jätkub juubelimeeleolu veel peaaegu aastaks. Saja-aastaseks saav rahvusülikool – mis on kahtlemata üks ühiskonna tugitala – pidutseb, ja selle peo tipphetk saabub sügisel. Ka peomeeleolus kokku saades pole kohatu rääkida sellest, kuidas me saame rahvusülikoolina täita meile pandud kohust toetada kogu Eesti ühiskonna arengut.

On kaks asja, millele tahan selle taustal rõhku panna. Esimene on meie kohustus olla ülikoolina kohal mitte ainult Tartus ja Tallinnas, vaid riigi tasakaalus arengu tagamiseks kogu Eestis. Eesti edu püsimisest rääkides hakkab teiseks võtmeküsimuseks saama meie õpetajate järelkasvu teema. Julgen öelda, et sellest sõltub kõik.

Käisime rektoraadiga läinud nädalal meie Narva kolledžis ning läheme kindlasti ka Viljandisse, Pärnusse ja Tallinna. Kohalikke olusid võime sadade kilomeetrite kauguselt üksnes püüda mõista, aga neid saab koos kõigi varjunditega tunnetada ainult kohapeal olles. Nii oli ka Narvas.

Narva inimesed on liiga palju pidanud leppima ja kohanema sellega, et mõni nende jaoks elutähtis asutus sulgeb uksed. Seepärast on nende kartus Narva kolledži püsimise pärast arusaadav. On nii ülikooli, riigi kui ka omavalitsuste kohus öelda selgelt välja, et meil on kolledžeid vaja ning et me leiame üheskoos võimalused, kuidas veelgi tugevdada ülikooli regionaalpoliitilist tuge.

Piirkond on elujõuline siis, kui seal on suuri ja püsivaid tööandjaid, kelle juures on ametis sadu või tuhandeid töötajaid. Siis on seal ka lasteaiad ja apteegid, pangakontorid ja teatrid. Kui riik toetab idufirmasid, tuuleparke või neljarealist maanteed, on see tubli tegevus, aga siiski mitte investeering Eesti rahva kestmisse ja ühiskonna tasakaalustatud arengusse.

Meie ülesanne on nii hoida kohalikke noori kodukandis kui ka tuua piirkonda uusi üliõpilasi ja õppejõude, kes rajavad sinna oma kodu. See tähendab, et nende pereliikmedki peavad leidma kohapeal endale sobiva töö ning nende lastel peab olema võimalus käia neile sobiva õppekeelega lasteaias ja koolis. Nende eelduste ring ulatub meie kolledži seintest ja kogu ülikooli võimalustest palju kaugemale.

Kui lähtuda pelgalt tõhususest ja kvaliteedist, siis vajaks 1,3 miljoni elanikuga Eesti ainult üht ülikooli ja üht haiglat, ent see ei sobi meile ei emotsionaalselt ega ratsionaalselt. Samamoodi ei saa ega tohi me võtta paratamatusena elanike koondumist suurtesse linnadesse.

Pangem siis seljad kokku nii haridus- ja teadusministri kui ka tulevase valitsusjuhi, siseministri, rahandusministri ja regionaalministriga, samuti omavalitsustega.

Olen veendunud, et tugevad regionaalsed kolledžid peavad pakkuma rahvusvaheliselt avatud õpikeskkonda. Seda ka Narvas. On vaja lõpetada eestikeelse ja ingliskeelse kõrghariduse kohatu vastandamine ning seda kogu Eesti kõrghariduse kontekstis.

Kui me nõuame gümnaasiumiõpilastelt mitme võõrkeele õppimist, siis miks peaksid nad lõpetamise järel jätkama õpinguid täielikult eestikeelses keskkonnas? Enamgi veel – me ei räägi mitte ainult eesti- või ingliskeelsest, vaid mitmekeelsest ülikoolist, sest ülikooliharidusega eestimaalane peaks valdama vähemalt kahte-kolme võõrkeelt, et tulla edukalt toime avatud maailmas.

Avatud maailmas hästi toime tulemise peamised oskused peaksid meie lapsed omandama juba üldhariduskoolis, mõistagi heade õpetajate toel. Eesti ühiskond seisab paraku silmitsi õpetajate süveneva põuaga. Näiteks vajaksid meie koolid igal aastal 60 uut matemaatikaõpetajat, sest praegused jäävad peatselt väljateenitud vanaduspuhkusele. Tööturule lisandub aastas aga üksnes 13 matemaatikaõpetajat. Olukord pole parem ka loodusteaduste ainete õpetajatega.

Tunnustan siinkohal Tartu ülikooli haridusteaduste instituuti, kes pakub õpetajapuuduse leevendamiseks Eesti jaoks välja nii kiiremaid kui ka pikaajalisi lahendusi. Õpetajate järelkasvu tagamine ei ole mitte enam ainult haridusteadlaste mure, vaid ka meie loodus- ja täppisteaduste valdkond on võtnud ette matemaatikahariduse töörühma loomise.

Peale selle algab õige varsti programm «Kogenud kooli». Selle kaudu tulevad koolidesse inimesed, kes on omandanud kõrghariduse loodus- ja täppisteaduste alal, kuid ei tööta praegu koolis. Tahame sel moel leida 25 tugevat asjatundjat, kes hakkaksid töökohapõhise õppe raames juba tänavu sügisel koolides tööle matemaatikaõpetajatena.

On tähtis pidada silmas, et õpetajate põud ei ole pelgalt riigi, omavalitsuste ja ülikoolide mure, vaid selle leevendamisele peaksid panema õla alla ka ettevõtjad. See on kogu ühiskonna mure.

Miks tunneb üksnes 14 protsenti meie õpetajatest, et nende amet on väärtustatud? See pole kindlasti ainult palga või töökoormuse küsimus. Vaadakem natukene kaugemale juba klišeeks muutunud sõnapaarist «õpetajaameti väärtustamine». Pole kahtlustki, et õpetajaks olemiseks ei piisa pelgalt headest erialateadmistest. Õpetamisoskus on harukordne oskus ja õpetajat peaks saatma ühiskonna austus tema elu lõpuni. Vähemtähtis pole siin ka õpetajate austus iseenda vastu. Mis saaks olla õpetajaametile parem reklaam kui klassi ees seisev särav, asjatundlik ning õpilaste, vanemate ja kolleegide silmis hinnatud õpetaja? Mis on viltu, kui 86 protsenti pedagoogidest ei tunne ennast hinnatuna?

Seega võiksime 101-aastases Eesti Vabariigis võtta oma ühiseks eesmärgiks, et paari lähima aasta jooksul tuleks praegusest tunduvalt rohkem noori õppima õpetajaks. Lisaks peaks ülikoolilõpetajatest minema tunduvalt rohkem noori õpetajaid tõesti ka kooli tööle ning nad peaksid tundma ennast seal hästi. Meil peaks olema põhjust suhtuda õpetajatesse austusega.

Kui me neid eesmärke täita ei suuda, pole meil edaspidi ei häid üliõpilaskandidaate ega õige varsti ka õppejõude, kes õpetaksid tuleviku õpetajaid.

Kokkuvõttele lähenedes: keskendusin täna ainult üksikutele ülikooli rollidele Eesti riigi ja rahva püsimise eest vastutajana. On selge, et sama vastutusrikas on meie koorem lugematutes muudes tegevusvaldkondades, olgu selleks eesti keele ja kultuuri hoidmine, maailmatasemel teadustöö ja selle tulemuste rakendamiseks eelduste loomine, ajaloolise pärandi hoidmine või ühiskonna teadmispõhiste hoiakute suunamine.

Siiski tunnen, et praegu on rahvusülikooli ülesannetest Eesti jaoks esikohal just tasakaalustatud arengu ja tervikliku haridussüsteemi toetamine.

Kuid tulen nüüd tagasi peomeeleollu. Mul on suur rõõm tunnustada täna Tartu ülikooli aumärgiga meie silmapaistvaid kolleege, kes annavad iga päev oma panuse rahvusülikooli toimimisse. Nad kõik on olnud oma töös pühendunud ning andnud ülikoolile ja oma tööperele võrratult rohkem, kui neilt on oodatud. Aitäh teile! Palju õnne ja edu!

Palju õnne ja edu ka meie riigile ja rahvale Eesti Vabariigi 101. aastapäeva puhul!

Tagasi üles