/nginx/o/2015/10/19/4612021t1h0cb3.jpg)
/nginx/o/2016/11/26/6116169t1hc113.jpg)
Kui Tartu vanemate kummituslugude keskpunktiks võib pidada Toomemäge, siis uuemal ajal on jõuliselt esile kerkinud ka Toomemäe läheduses asuvad Liivi ja Veski tänav.
Matemaatikaprofessor ei suutnud surivoodit jätta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liivi tänaval on kummituste kantsiks endine rahvusarhiivi hoone ning Veski tänaval ERMi endine hoidla ja kunagine EPA klubi. Ent kummituste tegevusele viitavat on jagunud ka nende tänavate vanadesse kortermajadesse.
Nii tulevad ühele naisele veel praegugi peale külmavärinad, kui ta meenutab sündmusi, mis juhtusid kakskümmend kaks aastat tagasi ühes Veski tänava majas.
«Olin 18-aastane, tulin ülikooli ja üürisin seal tuba. Jah, seal majas kummitas,» on naine siiani veendunud.
Näiteks hakkas õhtuti laelamp kõikuma. Toa kohalt pööningult kostis öösiti sahtlite kinni ja lahti tõmbamise hääli. Kõige ebameeldivamad olid aga kogemused luupainajaga.
«Seda juhtus mitu korda, et tahtsin ärgata, aga ei saanud. Tundsin, et ma pole toas üksi, et keegi kisub mind õlast. Selline kummaline ja rõhuv tunne oli,» keris naine ajaratast tagasi.
«Hiljem sain majaperemehe tütrelt teada, et selles toas oli mõne aasta eest surnud üks nimekas matemaatikaprofessor. Äkki magasin tema surivoodil?» arutles ta.
Naine lisas, et lõpuks harjus ta lambi kõikumise ja öiste helidega nii ära, et pidas neid loomulikuks. Kusagil mujal, ei varem ega hiljem, pole ta midagi sellist kogenud.