Üle-eelmisel laupäeval, pärast seda, kui olin Euroopa kolleegid ürituse lõppedes Tartust ära saatnud, möödusin Raekoja platsil seisnud lodjast ning selle juures toimetanud noormees küsis, miks ma teiste haridusministritega koos lodjal ei käinud. Nemad olid meid kenasti oodanud.
Seda, et linnavalitsus lasi Euroopa ministrite auks nii kuusel kui ka lodjal raeplatsil veel mõni päev plaanitust kauem seista, said lehelugejadki teada. Aga paraku oli see lehes ka peaaegu ainuke informatsioon, mis Tartu viimaste aegade ühest olulisemast sündmusest ajakirjanduses avalikkusele edastati.
Mõningase kokkuvõtte on niisiis ära teeninud nii lugejad kui tähtsündmuse korraldajad.
Suurepärasus on tase
14. ja 15. jaanuaril viibisid Tartus minu kutsel paljude riikide haridus- ja teadusministrid ning nende tippesindajad. Samuti olid Eesti Teadusfondi juhatuse esimehe Toivo Maimetsa kutsel siin teiste riikide teadusfondide juhid. Kokku oli esindajaid ligi kahekümnest Euroopa riigist.
Tartu Ülikooli aulas seminari tarvis nelinurkselt paigutatud laudade taga arutasime Euroopa praeguse teaduskorralduse peamisi probleeme, seda nii eri riikidest pärit esindajate kui ka Euroopa Komisjoni esindaja poolt nähtuna, aga samuti üleeuroopalise teaduse ja innovatsiooni rahastamise 7. raamprogrammi vahekokkuvõtte alusel.
Seda vahekokkuvõtet oli Brüsselis novembrikuus esitletud ning siis kõlas Eesti nimi nii positiivselt ja nii palju kordi, et oligi loogiline korraldada Euroopa edasiste sihtide seadmine sellest vahekokkuvõttest lähtudes just Eestis. Ja kui juba Eestis, siis loomulikult Tartus, kust juhitakse nii meie haridust ja teadust laiemalt kui ka teadusfondi tegevust kitsamalt.
Kokkutulnud kinnitasid tulevikku vaadates, et peavad ka edaspidi teaduse hindamise ja rahastamise põhialuseks suurepärasust, see tähendab taset. Siiski rõhutati samas ka nn sidususe printsiipi. See tähendab, et teaduses on tähtis nii tegelemine ühiskonnale oluliste, sealhulgas sotsiaalsete teemadega kui ka see, kes tegelevad.
Näiteks tunnistati, et naiste osa teaduses on küll kasvanud, kuid võiks veelgi kasvada. Kaaluti meetmeid, mille abil noori teadlasi Euroopas kinni hoida ja andekaid juurdegi tuua.
Põhiline, mida pelga kvaliteedihindamise taustal esile toodi, oli oht, et kui raha ja sellega seoses andekamate teadlaste rühmad koonduvad edaspidigi peamiselt nn vanade liikmesriikide teaduskeskustesse, siis jätkub ajude äravool uutest riikidest ja kohalike teadlaste panus ei suuda enam tasemel hoida ei majandust ega ka kõrgharidust.
Euroopa üldine mudel tunnistab ju teaduslikku kompetentsust ülikooli õppejõu puhul ülioluliseks. Kui ei ole piisavalt tipptasemel teadust, kannatab ka kõrghariduse tase. Tartu Ülikooligi püsimine maailma tippkonkurentsis on seotud heade teadlaste-õppejõudude võimalustega.
Deklareerisime, et kindlasti tuleb ära hoida nn kahekiiruselise Euroopa sündroom teaduses. Seega tuleb Euroopa riikide ühiselt rahastatud teadustaristut rajada vanade liikmesriikide kõrval ka uutesse. Oluliseks pidasime lihtsustada teadusraha taotlemist, mis tähendab liigse bürokraatia eemaldamist.
Eesti teadus laial foonil
Bürokratiseerumisel on muu hulgas tegemist ka tendentsiga, mis kaasneb Euroopa ühtse teadusruumi killunemisega paljudeks eriinitsiatiivideks, millest igaühel on oma kontor ja taotlused.
Teadusfondide juhid pöördusidki Euroopa Komisjoni esindaja poole palvega hoida tagasi ikka uute ja uute poliitiliste algatuste tulva, mis võivad oma rahamahukuse või siis liiga kiirete tähtaegade ja vähese ettevalmistustöö tõttu poolikult ja rohmakalt välja kukkuda.
Tartu konverentsi toel võib väita, et Eestit tunnustatakse eduka teaduskorralduse ja tippsaavutuste tõttu meie maailmajaos tervikuna ja viimasel ajal järjest rohkem ka uute liikmesriikide eestkõnelejana.
Põhinäitajates oleme tõepoolest veenvalt edenenud. Oleme oma teadus- ja arendustegevuse rahastamise osakaalu SKTst suutnud suurendada 2000. aasta 0,6 protsendilt 1,42 protsendile 2009. aastal. Seega peetakse usaldusväärseks meie pürgimist 3 protsendile, mis on kogu Euroopa eesmärk 2020. aastal.
Lisaks meie oma rahastamisele oleme olnud silmapaistvalt edukad ka Euroopa Komisjoni eraldatava raha taotlemisel ja kasutamisel. Sellest tuleb teadlastele oluline lisa.
Eelmise programmi ajal olid meie teadlased võrreldes Eesti sisemajanduse mahuga Euroopa keskmisest kaks korda edukamad taotluste esitajad, praegu toimiva 7. raamprogrammi rahast oleme vahekokkuvõtte järgi saanud 2,5 korda keskmisest rohkem, olles seega jälle edukaimad. Et tegemist on erinevate keskuste koostööprojektidega, siis on selge, et meie edu rajaneb teadlaste tunnustatuse kõrval ka väga aktiivsel rahvusvahelisel koostööl.
Eesti näitajatest on tõusnud ka teadlaste ja inseneride suhtarv ühiskonnas. Paranenud on meie teadlaste esinemine, samuti nende artiklitele viitamine rahvusvahelises teaduskirjanduses. Selliseid artikleid kirjutati 2006. aastal veel alla tuhande, eelmisel aastal aga juba üle 1400.
Arvestades, et Tartu on oma kahe teadusülikooliga ning lõviosaga igal aastal kaitstavatest doktoritöödest Eesti teaduse domineeriv keskus, võib kõrgetasemelisi teadusfoorumeid oodata siia ka edaspidi.
Ministeeriumi poolt vaadates oli 14. ja 15. jaanuari foorum välissuhete mahult hea ettevalmistus Eesti 2018. aasta Euroopa Liidu eesistujamaa vastutuse kandmisele, kui meie ministeerium kutsub jällegi Tartusse kõigi liikmesriikide ministreid.
Selleks ajaks tuleb aga kindlasti senisest paremasse korda seada nii lennu-, raudtee- kui ka maanteeühendus teiste suuremate keskustega.