Umbes poolteist aastat Raekoja platsis ja Poe tänavas elanud tudeng ning Kloostri tänavas elav firmajuht on laias plaanis üht meelt: kesklinn sarnaneks paradiisiga, kui siin poleks suviti palju lärmakaid üritusi.
Tümakata oleks kesklinn paradiis
29. juuni 2010, 08:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta eest kesklinna serva Jakobi mäele kolinud Tartu Ülikooli magistrant Liis Linn elas raeplatsi servas 2006. aasta lõpust 2007. aasta sügiseni ning Poe tänavas 2008. aasta sügisest 2009. aasta suveni. Varem oli ta olnud üürikorteris ka Karlovas ja Ülejõel.
«Ülimalt mõnus oli Raekoja platsis ja Poe tänavas see, et kõik oli nii lähedal kui veel vähegi võimalik,» kiidab Linn.
Et Linna kuulatud loenguid peeti peamiselt ülikooli peahoones, võis ta kodust rahulikult astuma hakata siis, kui raekoja kell oli löönud täistundi. Linn tunnistab, et tornikell jääb tema mälestustesse ka oma armsa kõlaga, mis öiti ei häirinud, vaid muutus magusate unenägude loomulikuks osaks.
Lärmiga saab leppida
«Raekoja platsi pool elades kujunes aga suvi üldiselt üsna lärmakaks,» toob Linn välja südalinna kodude ühe varjukülje. «Palava ilmaga tahaks ju akent lahti hoida, aga üksteise järel on kõiksugu võimendusega kontserte ja festivale.»
2009. aasta kevade bakalaureusetöö kirjutamise aeg sööbis Linnale paremini mällu tudengipäevade lärmi tõttu. Poe tänava ja Vabaduse puiestee nurgal peeti öötantsupidu, möllu jätkus ka Poe tänava parki.
«Ma ei saa öelda, et minu und oleks pidevalt rikutud, aga mõni kergema unega inimene oleks kindlasti väga häiritud,» usub Linn. «Samas ma mõistan, et kui tahad sellises kohas elada, pead rahu häirimisega lihtsalt leppima. Metsavaikust ja linnulaulu ei saa ju sellises kohas oodata.»
Kloostri tänavas elav Saint-Gobain juht Raivo Luik leiab, et raeplatsi ümbrus on kujunenud nii lärmakaks, et pikemat aega ei suuda seal keegi terviseriket saamata elada. Või siis peabki võtma oma elu motoks pideva pidutsemise.
«Ikka on mõni noortebänd saanud jälle loa kuskil nurga peal natuke tümistada,» nendib Luik, lisades, et Kloostri tänavast paremast kodukohast ta unistada ei oska. «Vahepeal oli meil siin Laia ja Jaani tänava nurgal ka mingi ööklubi. Õnneks lõppes see põrgu ära.»
Põiehädaga pidutsejad
Raivo Luik käib küll Ringtee tänavasse tööle autoga, kuid abikaasal on Vanemuise teater paraja jalutuskäigu kaugusel. Toidupoes, olgu Ujula Konsumis või kaubamajas, käivad Luiged tihti jala.
Raivo Luige sõnutsi on Kloostri tänav kaunis vaikne kant, kuigi mõnekümne meetri kaugusel mehe kodust kulgeb üks Tartu tuiksooni, Lai tänav. Sellega ristuv Kloostri tänav on aga tuiksoon reedeõhtustele Supilinna ja kesklinna vahel tuikujaile.
«Laupäeva hommikul mööda tänavat nirisevad kuseojad on selle paiga varjukülg,» sedastab Luik.