Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Maaülikool kardab alarahastatud loomaarstiõppe hääbumist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kuigi hobune Black Shawl on maaülikoolil baasõppeks olemas, ei saa sugugi kõiki loomi loomakliinikusse tuua, vahel tuleb ka ise farmidesse sõita. Pildil maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktor Toomas Tiirats. | FOTO: Kristjan Teedema

Riigikogu võttis 2014. aastal vastu veterinaarkorralduse seaduse muudatuse, mille järgi Eesti maaülikooli loomaarstiõppe kliinilise õppe korraldamisega seotud tegevuskuludeks saadakse lisaraha riigieelarvest maaeluministeeriumi eelarve kaudu. Muudatus jõustus 1. jaanuaril 2015, kuid seni pole loomaarstide kliiniline õpe lisaraha saanud.

Maaeluministeerium on maaülikooli kliinilist loomaarstiõpet küll rahastanud umbes 50 000 euroga aastas, aga vajadus on tunduvalt suurem ja ulatub üle 500 000 euro aastas.

Kallis õpe

Seni on maaülikool ots otsaga kokku tulnud, aga edaspidi läheb olukord keerulisemaks, sest on oht, et õppekava ei läbi järgmist rahvusvahelist akrediteerimist. Eriala lõpetajatele ei suudeta õppe vältel piisavalt kliinilist praktikat pakkuda.

Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktor Toomas Tiirats rääkis, et tänapäevane veterinaarmeditsiin liigub sinnapoole, et loomaarstid on spetsialiseerunud konkreetsele loomaliigile või valdkonnale. Arstid pole multifunktsionaalsed – üks inimene ei saa õpetada korraga näiteks kirurgiat ja sünnitusabi.

Suur osa kulutusi läheb tööjõule. Hoida tuleb õpetamistaset, kuna loomaarsti eriala õpetamine eeldab üleeuroopaliste nõuete täitmist. Õpet ei saa korraldada suurtes auditoorsetes rühmades ja teoreetiliselt, sest rahvusvahelise akrediteerimise nõuetes on tulevase loomaarsti käeline treening ülioluline. Lisaks on tudengitel vaja transporti, et külastada farme.

Maaülikoolile on olukorra viimastel aastatel Tiiratsi sõnul keeruliseks teinud veel see, et 2013. aastast kehtima hakanud kõrgharidusreformi järgi tuleb tasuta õpetada ka eesti keeles õppivaid välisüliõpilasi, kes on peamiselt Soome päritolu.

Välisüliõpilased, kes praegu õpivad viiendal ja kuuendal kursusel loomaarstiks, astusid küll enne kõrgharidusreformi jõustumist ülikooli ning maksid esialgu õpingute eest, kuid praeguseks räägivad nad nii hästi eesti keelt, et saavad õppida eestikeelsel õppekaval.

Olukorra teeb keerulisemaks veel see, et eesti keeles õppivaid välisüliõpilasi tuleb kõrgharidusreformi järgi tasuta õpetada.

«Nendelt me enam vastavalt Eesti seadusele raha küsida ei tohi, ja  see tähendab, et me õpetame praegu eesti keeles õppivaid välisüliõpilasi maksumaksja kulul,» lausus Tiirats.

Raha, mis Tiiratsi sõnul seetõttu maaülikoolil saamata jääb, on kahe õppeaasta peale pool miljonit eurot. See pole küll seotud  veterinaarkorralduse seaduse muudatusega, kuid see raha oli ülikooli lisasissetulekuallikas.

Haridus- ja teadusministeerium on võtnud suuna sellele, et vähendada ülikoolides võimalikke dubleerivaid erialasid, ja seepärast oodatakse ülikoolidelt sisemiste ressursside ümberjaotamist ja ülearuste erialade vähendamist. Maaülikoolil on aga ümberjagamised juba tehtud ning puudujäägid kaetud teiste erialade arvelt, mis seetõttu kannatavad.

Teised vajavad samuti raha

Maaülikool on üritanud siiski hakkama saada ja küsinud väiksemaid toetusi teiste hulgas maaelu- ning haridus- ja teadusministeeriumilt. Toomas Tiirats aga leiab, et ühekordsed kokkulepped ei taga jätkusuutlikkust ega kindlust.

Maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti kinnitas, et sellest ajast saati, kui veterinaarkorralduse seaduse muudatus tehti, on ministeerium riigieelarvest loomaarstiõppe jaoks igal aastal raha taotlenud, kuid siiamaani tulutult.

Kantsler ütles, et see pole tavapärane olukord, et seadust ei täideta, aga riigil on vaja lahendada väga palju erinevaid kriitilisi küsimusi, mis nõuavad rahastust. Uute kulutuste eelarvesse võtmist on väga raske otsustada, mistõttu pole praegu Lemetti sõnul paraku lahendust tulnud. Kantsler lisas, et ta ei kahtlegi, et olukord loomaarsti kliinilises õppes on kriitiline.

Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktor Toomas Tiirats loodab, et olukord laheneb positiivselt. Kui ei lahene, on tema arvates kõige mustem stsenaarium, et järgmisel rahvusvahelisel akrediteerimisel, mis tuleb peale 2020. aastat, ei näidata õppekavale rohelist tuld. Sellega kaotatakse omakorda ingliskeelsetel tasulistel kohtadel õppivaid välistudengeid, kuna diplomi väärtus ja võimalus üle Euroopa tööd saada väheneb.

«Kui kaotame tasulistel kohtadel õppivaid tudengeid, ei saa sealt tulu ning ei suuda omakorda pakkuda Eesti lõpetajatele maaülikooli kliiniku baasil piisavalt kliinilist praktikat ja kogemust. See tähendab kokkuvõttes seda, et liigume tasapisi lumepalliefektil allakäigutrepist alla,» lausus Tiirats.

Praegu koostatakse 2018. aasta riigieelarvet ja maaeluministeeriumi kantsleri kinnitusel vaadatakse rahandusministeeriumiga lisaeelarve taotlused üle. Suurt lisarahastust vajavad taotlused lähevad otsustamiseks valitsuskabinetti. Märtsi alguses saatis ka riigikogu maaelukomisjon rahandusministrile ettepaneku näha 2018. aasta riigieelarves ette raha loomaarstiõppe kliinilise õppe korraldamiseks.

Tagasi üles