Linnavolikogus: kummitemplist ja kvaliteedist

Jüri Saar Foto: Pm

Õieti pidanuks Tartu viimasest volikogust kõlama jääma arutelu tuleva aasta linnaeelarve üle, see on ju linnaelu kujundaja terve aasta jooksul.

Pole saladus, et linna rahaasjade seis on pingeline, ja eelnõu tutvustades ei hakanud abilinnapea Karin Jaanson pilti kuigivõrd ilustama. Ta rääkis, et eelarve eesmärk on tagada linna põhifunktsioonide toimimine ka rasketel aastatel, et toimetulek ei halveneks, abivajajad saaks tuge ja linn jätkuvalt areneks. «Helgeid aegu annab veel pikalt oodata,» sedastas ta.

Opositsioon oli aga võrdlemisi leebe ja teravaid küsimusi ei kõlanud. IRLi esindaja Peeter Laurson tundis näiteks huvi, kui suured kulutused on ette nähtud vaksalihoone rentimiseks, kuivõrd see raha olevat eelarvesse peidetud.

Jaanson vastas, et see suurusjärk pole nii märkimisväärne, et seletuskirjas välja tuua.

Laursoni erakonnakaaslane Toivo Maimets tahtis teada, kas selle eelarvega otsustatakse ära, et muid variante peale vaksalihoone rentimise ei ole. Kuid Jaanson väitis, et eelarve kinnitamisega ei lööda ühtki valikut lukku – lisaeelarvest on võimalik ka suurem summa eraldada.

IRLi esindaja Enn Tarto muretses, kas Raadi järve kaldal nõukogude sõduritele pandud mälestusmärgile asja olemust selgitava tahvli panemiseks on eelarves raha, ja sots Tõnu Ints muretses Masingu kooli riigistamisest tuleneva kajastamise pärast eelarves.

Küsimisi oli veelgi, aga see oli esimene lugemine ja tänaseni on volinikel võimalik eelnõu parandusettepanekuid esitada.

Kindlasti on väga oluline Rukkilille lasteaia laiendamine, milleks linn plaanib koos eurotoetusega kulutada 33 miljonit krooni ja saab selle eest juurde kuus rühma.

Põhimõttelisemat laadi olid aga kaks mõtteavaldust, mõlemad Reformierakonna ridadest.

Esimene kõlas siis, kui volikogu komisjonid esitasid aruandeid lõppeva aasta tööst. Statistilist ülevaadet ei hakanud ükski komisjoniesimees ette lugema, piirduti tõdemustega, et tööd tehti tublisti, ja kiideti neid volinikke, kes korralikult koosolekutel kohal käisid.

Linnamajanduskomisjoni esimees Verni Loodmaa aga lisas oma kõnesse muu hulgas lause: «Kummitempli rollist oleme püüdnud välja saada.» Ta rääkis, et oma vastutusvaldkonda puutuvaid eelnõusid on komisjon põhjalikult arutanud, kulutanud istungitele tunde. Kui edukad volinike püüdlused kummitempli rollist välja saada on olnud, lõpuni ei selgunud.

Teise huvitava lause ütles Reformierakonna fraktsiooni esimees Toomas Kapp, kui selgitas kohalike omavalitsuste infosüsteemiga Vo­lis seotud vaateid.

Kes veel ei tea, siis Volis pakub elektroonilist keskkonda dokumendihalduseks ja istungite pidamiseks.

Volikogu töö avalikustamise seisukohalt oleks Tartus uudis, et istungeid saaks videosalvestisena vaadata ja punktide puhul, kus hääletamine pole salajaseks kuulutatud, saaksid valijad teada, kes ja kuidas hääletas. Kapp aga ütles, et «oluline ei ole, kuidas volikogus otsused sünnivad, vaid nende otsuste kvaliteet». Aga on ikka küll.

Isegi kui Kapp pidanuks silmas üksnes seda, kas hääled loetakse kokku n-ö käsitsi või masina abil, on seal vahe, kui ühel juhul selgub üksnes häälte arv, aga teisel, kes kuidas hääletas. Saab ligi astuda, nööbist kinni võtta ja küsida, miks nii.

Ei saa aga salata, et linnakodanikele jääb volikogu töö praegu kaugeks ja otsuste mõjutamise võimalused suuresti hoomamatuks. Pole ka imestada, kui valitud rahvaesindajadki end kummitemplina tundma kipuvad.