SUUR LUGU ⟩ Inimesed kardavad uusi tuulikuparke. Mida kostub Saaremaalt Salmelt, kus tuulepark vuhiseb juba 20 aastat?

• Praktilise meelega saarlased inframürast enamasti ei räägi. Neid segab pigem, mis näha ja kuulda.
• Poeetilise hingega mehed oskavad kadakasele karjamaale rajatud tuulikupargis näha ka teatavat ilu.
• Enim häirib plaan kõrgepingeliinikoridorist, mis tuleviku tuuleparke ühendab ja saare pooleks kisub.

Põltsamaa valla mees Riho Kadastik (70) asus kakskümmend aastat tagasi Saaremaale maatükke ostma, et neile puuviljaaiad rajada. Nüüd on tal üks õunaaed Tehumardil ja teine Suurna külas – kokku 11 hektaril 20 000 puud ja puukest. Õunahoidla asub tal Salmel Viiase teel. Seal on ka sortimisliin ning pakendamistsehh, kust Kadastiku head taliõunad Eesti perede lauale jõuavad.

Viiase hoidla kitsastest akendest head väljavaadet ei ole. Aga kui õuele astuda, näeb läänetaevas seitset tuulegeneraatorit. Nagu peo peal seisab seal ettevõtjate Andres ja Oleg Sõnajala rajatud Salme tuulepark, mis kuulub Eesti varaseimate maismaatuuleparkide hulka. Ümberkaudsete külade – Üüdibe, Lassi, Suurna, Tehumardi, Salme ja Läätsa – elanikud on tuulikute pöörlevate labadega silmapiiril või puude latvade kohal üsna harjunud. Aga kas ka rahul?

Saarema kõige kitsam koht on täis elu ja tegevust, ka tuulikuid. Foto: Lii Ranniku

Õunakasvataja Riho Kadastik, kes Põltsamaa vallavolikogu algatatud eriplaneeringuga tuuleparkide rajamiseks ja ägedate rahvakoosolekutegagi kursis on, soovib hinges jõudu kõigile, kes leiavad, et kodukandi rahu ja puutumatuse eest tuleb seista. 

Vendade Sõnajalgade tuulikupark Salmel sündis 20 aastat tagasi, kohalik rahvas mingit erilist ohtu selles algul ei näinud. Foto: Aime Jõgi

«Ei, algul mind need Salme tuulikud ei seganud,» meenutab Riho Kadastik 2005. aastat, mil ta siin õunaaedade rajamist alustas ja mil Salme taha väljale kerkis kuus 0,5-megavatise võimsusega tuulikut. Nende kõrgus ei puudutanud sadat meetritki.

Aga kui 2014. aastal püstitati juba suurem, kolmemegavatise võimsusega Eleoni tuulik, mille labade tipp ulatus 180 meetrini, hakkas see paistma ka Suurna külas olevasse õunaaeda. Mühinat, mida need labad tiireldes teevad, on Riho Kadastik oma nahal tundnud küll ja küll.

«Mul on seal ainult õunaaed, aga oma kodu ma sinna ei rajaks,» on ta veendunud. 

Samal teemal

Tartu Postimees

12. veebruar

Tuuleparkide asjus vastuseid otsivad kohalikud said külge putinistisildi (2)

Põltsamaa valda kavandatavasse viide tuuleparki võivad kerkida aga ligi 270-meetrise tipukõrgusega tuulikud. Riho Kadastik ei ütle selle peale mitte kui midagi.

Anni talu õuel

Kuidas on aga Eesti esimese kodumaise suurtuuliku kõrval päriselt elada, sellest võib rääkida Kadastiku õunaaia ületeenaaber, Anni talu peremees Jaak Tamm (41).

Anni talu õue Suurna külas paistab tuulepargi pikim mast kui suur hiiglane. Foto: Aime Jõgi

Tema on lahtiste käte ja peaga mees, ametilt ehitaja, nelja lapse isa ning ta unistus on vanavanemailt päritud koht aasta ringi elamiseks korda teha. «See on mulle nii kallis paik, kust ma küll ei raatsi ära minna,» ütleb Jaak Tamm, aga osutab siis udu sees tiirlevale tuulikule.

Saaremaal on enamasti läänetuuled, just see läänetuul toob tiirlevate labade müha otse Anni talu õuele, päikeseloojangul ka ringiratast keerlevad valguse- ja varjuvihud. «Siin ümberkaudu on viis vana talukohta, üks neist omanikest müüs selle tuuliku pärast oma koha maha ja läks siit minema,» ütleb ta.

20 aastat tagasi, siis kui Salme tuulepark rajati, oli Jaak Tamm noor mees ja ega ta siis neile tuulikuile väga keskendunud. Uus asi, natuke isegi põnev, ohtu ei märganud. «Nii said Sõnajalad kanna ukse vahele. Nägid, et pole midagi hullu, ja asusid parki laiendama,» räägib ta ning meenutab ka üht rahvakoosolekut, kuhu ebasobiva aja tõttu väga palju inimesi tulla ei saanud ... Aga koosolekutagi oli selge, et need inimesed tegelikult ei taha seda tuuleparki.

See vuhh! ja vuhh! hakkab lõpuks peast läbi käima nii, nagu kukuks veetilk järjepanu vastu pealage. Üsna tõhus piinamistehnika, leiab Jaak Tamm.

Teema on praegu taas ülimalt aktuaalne, kuna terve Eesti tahetakse neid parke täis ehitada, lisaks meretuulepargid Läänemerre ja Liivi lahte. Saarlasi ähvardab pealegi suurem oht kui kunagi varem, kuna läbi terve Saaremaa plaanitakse raiuda kõrgepingetrass, mis neid tuuleparke siis ühendama hakkaks. Ja alajaamad tulevad ehitada ja ...

Aga mida siis teha?

Kuidas saavutada energiavarustuskindlus ja Euroopa Liidu seatud taastuvenergia eesmärgid?

Jaak Tamm ei kehita õlgu ega löö käega. Ta on ennast teemasse korralikult sisse lugenud. Ütleb, et tuulikute ajastu on tulevikku silmas pidades ju vaheajastu, mis aitab ärimeestel taskud täis lüüa. Hoopis tuumaenergia on see, mis tuleb, et jääda.

Anni tallu tahab Jaak Tamm oma perele, kus kasvab neli last, aastaringse kodu luua. Foto: Aime Jõgi

Ta peab silmas reaktoreid, mis põhinevad mitte tuumalõhustamisel, vaid tuumaliitumisel. Niisugune reaktor pakub puhtamat, ohutumat ja peaaegu lõputut energiat. Eksperimendid maailmas käivad, neid on välisuudistest lugeda, kuigi jah – sellise energia tööstusliku rakendamiseni võib minna paar inimpõlve aega. «Ja see tähendab, et need tohutud tuulepargid jäävad meie lastele ja lastelastele risuks kaela,» ütleb Jaak Tamm.

Sõnum, mille ta nüüd esile toob, on, et iga omavalitsus peab oma inimeste eest seisma ja tuuleärimeestega tehtavad lepingud peavad olema tähtajalised. Arendajaile peab jääma ka kohustus tulevikus need pargid ära koristada ja utiliseerida.

Sel hommikul on udu nii paks, et metsa taga kõrguvat tuulikut näha pole, väike mühin kostab aga küll. Foto: Aime Jõgi

Alles lõpuks räägib Jaak Tamm vaimsest ja füüsilisest tervisest. «Kui see suur tuulik töötab, siis teisi kuulda ei ole. Kui suur vaikib, on Salme tuulepargist kuulda ka neid madalamaid, mis siia kätte ei paista,» kirjeldab ta. «See vuhh! ja vuhh! hakkab lõpuks peast läbi käima nii, nagu kukuks veetilk sulle järjepanu vastu pealage. Üsna tõhus piinamistehnika,» leiab mees. Ta on tellinud ka uuringu, aga leiab nüüd, et see oli täiesti mõttetu asi. Detsibellide mõõtmise tulemused ütlesid, et kõik on normi piires, kõrvakuulmist see ei ohusta. «Aga teeb lolliks,» nendib mees. «Mu müratundlikkus on suurenenud, mind ärritab isegi tõmbekapp, kui see pliidi kohal tööle panna.»

Mis oleks selle talumise aus kompensatsioon? Jaak Tamm on sellelegi mõelnud. Ütleb, et see peaks olema niisugune summa, mille eest võiks ta pere minna ööseks end välja puhkama mõnesse majutusettevõttesse.

Tiivikute mühast kaugemale

Õunakaupmees Riho Kadastik, keda kümmekonna aasta eest tituleeriti Saaremaal aasta põllumeheks, näeb palju suuremat pilti kui need seitse tuulikut, mis Viiaselt tema lao õuele kätte paistavad.

«Aina uued tuulepargid hävitavad selle maaelu hoopis ära,» ütleb ta. «Nii nagu koolid on laiali saadetud, kauplusi pole ... Kui keegi tahakski maale tulla, ja siin on ees juba need generaatorid, mis ümisevad, siis ta ei tule.»

Riho Kadastik (paremal) koos oma töötaja Rein Ruttuga õunte pakendamisliini juures. «Mul on ettepanek,» ütleb Ruttu Rein ootamatult. «Tuulikud Toompeale!» Foto: Aime Jõgi

Jutt sellest, et elu peab käima Euroopa Liidu käskude järgi, talle ei meeldi. Et kui 2022. aastal moodustas taastuvenergia 23 protsenti Euroopa Liidu energiatarbimisest, siis aastaks 2030 peab seda olema vähemalt 42,5 protsenti kogu energiatarbimisest. Ja kuna Eestis leitakse, et tuulepuudust siin ei ole, siis eesmärgi saavutamiseks ongi plaanis suurendada tuuleenergia tootmist.

Riho Kadastik ütleb irooniliselt, et lammutame jah oma Eesti ära selle nimel. Tema kasvatab praegu veel õunu ja on ka tuulikutega kohanenud. Aga ta on 70-aastane mees ja ühel päeval lõpetab selle toimetamise ära. Kas aga leidub järgmine inimene, kes tahab Saaremaale tulla, kui siin iga nurga taga tuulikud mühisevad. Ja kui need juba otsaga mereski on ning terve saar kõrgepingeliini ja paarisajameetrise koridoriga pooleks lammutatud?

See jutt energiajulgeolekust ja taastuvenergia eesmärkidest võib ju üllas olla, aga kui kohalikud inimesed enam tegevust ja kodurahu ei leia, kui maaomanikele pannakse peale suured kitsendused, siis kelle energiajulgeolekust jutt õigupoolest käib?

Õunakasvataja Riho Kadastik ja elektrit hästi tundev mees Väino Tamm usuvad, et kui Eestimaa tuuleparke täis tipitakse, kaob elu maalt veelgi vähemaks. Foto: Aime Jõgi

Väino Tamm (76) on põline Saaremaa mees, Tehumardil sündinud, eluaeg elektrikuametit pidanud. Kirjeldab tuuleenergia ebastabiilsust. «Täna on tugev tuul, öösel on nõrgem, homme pole tuult üldse. Ilma koostööjaamadeta, olgu neiks siis põlevkivil töötavad jaamad või aatomijaamad, stabiilset elektrivarustust ei taga,» selgitab ta. «Need arendajad võivad rääkida, mida tahavad, aga see on ja jääb ühe huvigrupi mänguks.»

Ka on ta veendunud, et saarlastele uusi kõrgepingeliine vaja ei ole, neil on liine piisavalt, mis elektri nende hoonetesse toovad. «See tohutu kõrgepingeliin kasutaks saarlaste maad ja metsa, aga teenib kellegi teise huve,» ütleb ta. «50 protsenti rahvastikust elab juba Tallinnas ja selle lähiümbruses. Kes see enam maal elab? Mina kütan oma kodu puudega, mul ei ole maakütet. Aga meil pole enam puidki, millega ahju kütta. Sõitke läbi Sõrve, vaadake, kus see mets on! Kas see on rohepööre, kui ära hävitatakse see loodus. Ma kohe ei või!»

Tanel ja kanad

Ettevõtjat Tanel Tangi (36) tunneb terve Eesti. Mitu hooaega ETVs eetris käinud saadet «Tanel ja kanad» on Jupiterist võimalik järele vaadata ning uus hooaeg just algas. Tanel Tang on Eesti tuntuim kanapidaja ja Saaremaa suurim mahemunade tootja, lisaks lööb laineid ta pagariäri Salme Sai, rääkimata viimasest uudisest – käsitöömajoneesist –, sest mune ju jätkub. Tanel Tang sõidab küla vahel ringi tibukollase Volkswagen Golfiga ja kui keegi talle helistab, siis tema telefon ei helise, vaid kaagutab.

Mahemunade tootja Tanel Tang leiab, et tuulikutega maastik võib ilusa ilmaga tekitada ka head Saaremaa vaibi. Foto: Aime Jõgi

Kanala tagant paistab Salme tuulikupark kenasti kätte. «Tegelt on see äge vaade, eriti päiksepaistelise ilmaga, selline Saaremaa vaib,» ütleb Tang. «Ma kuulen nende tuulikute häält siis, kui tuul on sealtpoolt. Aga kui praegu siin olla ... Täna ma ei erista seda müha, muu mürafoon on ju ka, mis hajutab. Ma ei ütle midagi halba selle pargi kohta.»

Tanel Tang ehitas Salme vanasse sigalasse kanafarmi viis aastat tagasi. Tema kui ettevõtja elus on olnud viie aasta jooksul tõuse ja mõõnasid ja kuna tuulikuteteema nüüd nii populaarne on, siis on olnud arvajaid, kes pakuvad, et äkki on ka kanala probleemid seotud Salme tuulikute halva mõjuga.

«Mina seda ei väida. Kõik mu probleemid on tekkinud kas minu tegemata jätmisest või muudest protsessidest. Kana on lind ja karjaloom ning linnukasvatust mõjutab palju asju,» selgitab Tang. «Kanade heaolust ja munemisest sõltub minu majanduslik tulemus ja ma olen avastanud, et kanad on ühed kapriisseimad põllumajandusloomad üldse.»

Tanel Tang on suhelnud tuulikupargi ühe omaniku Oleg Sõnajalaga, kes talle lubas, et kui ta näiteks tahaks saada nende käest head energiat soodsa hinnaga, siis vedagu ise kaabel ja kokkuleppe saamises ei pea kahtlema. Tanel Tang on seda võimalust kaalunud, kuna siis ei peaks maksma võrgutasu ja taastuvenergia hind võiks olla soodne. Aga kanalas, mis asub tuulepargi naabruses, energiavajadus väga suur ei ole. Salme küla keskel pagarikojas aga küll. Kuid et kaabel sinna vedada, tähendaks see kümnete ja kümnete kinnistute läbimist, mis on kaunis tülikas asjaajamine.

«Tulevikus ma seda ei välista,» arutleb ta edasi. «Võib-olla toon ka majoneesi tootmise siia kanala kõrvale ja kui tarbimine kasvab, siis tundub see elektriost Sõnajalgade pargist üks hea variant.»

Kas ka mahevool?

Kas tuuleenergia on sama mahe kui õnnelike kanade mahedad munad?

Tanel Tang vastab, et ta on püüdnud neist tuulikutest sotti saada, et mis asjad need õigupoolest on. Ja et miks ka suurte tuuleparkidega riikides nagu Taani elektrienergiatasu siiski väga odav ei ole. «Meil käivad tuulikute hooldajad ikka kohvikus saia söömas ja me ju räägime inimestega. Nemad on öelnud, et kõik, mis liigub, see kulub ning tuulikuparki on ülal pidada vägagi kulukas ...»

Tanel Tangi kanalas elab 3500 kana, taamal vuhisevad tuulikud, kust võiks oma lauta ka elektrikaabli vedada. Foto: Aime Jõgi

Küsimus on aga selles, mida me tulevikus näha tahame, arutleb kanakasvataja edasi ja küsib, miks ei võiks energia tootmiseks kasutada rohkem hakmeid ja võsa. Kasvavat võsa on palju, aga see saadetakse laevadega odava hinnaga Eestist välja.

Hakmetest ja võsast rääkides jõuab ka Tanel Tang üle Saaremaa tõmmatava 330-kilovoldise elektriliinini ja sada kilomeetrit pika trassini. 

Üks variant Saaremaad läbivast liinikoridorist, mis tuleviku meretuulepargi pärast Eestil kavas ehitada on. Foto: Internet

Kaitsevööndiga seotud piirangud võivad ulatuda kuni 240 meetrini, mis teeb kokku sadu ja sadu hektareid, kuhu ka 20 aasta pärast mets kasvada ei saa ega või. Ja nii haugatakse maaomanike tulevikustki ära raiemetsa eest saadav tulu, mis võib küündida miljonite eurodeni.

«Mille nimel?» küsib Tang nüüd üsna teravalt. «Öeldud on ka, et merekaabli panek maksaks kõrgepingeliinist kümme korda rohkem. Aga mida me siis lõpuks hindame?! Ei ole sugugi aus maainimesest niimoodi üle sõita!»

Tanel Tang maalib vaimusilmas pildi, milline see Eesti elu suurest ministeeriumide maja aknast välja vaadates paista võib. Uued trammiteed ja moodsad betoonehitised. Ja näe, Lamborghini sõidab mööda ja siis Ferrari – järelikult läheb Eestil hästi. «Aga seal tuulikuparkide ja kõrgepingeliini trasside ääres elavad Eesti kõige vaesemad inimesed!»

Raimond ja lehmad

Otse kanala kõrval peab Raimond Ellik (56) Salme põllumajandusühistu lautades 140 lehma. See mees mitte ainult ei tööta, vaid ka elab laudas. Raimond Ellikust, ta lehmadest ja kassidest ning laudalüürikast väntas Urmas Eero Liiv dokumentaalfilmi, mis pälvis eelmisel aastal Eesti filmi- ja teleauhinna. Erakliku eluviisiga, aga erakordselt töökas Raimond Ellik on samuti kuulus mees ja tema lehmad elavad Salme tuulikupargile veelgi lähemal kui Taneli kanad.

Piimakarjapidajat Raimond Ellikut ega tema lehmi ükski tuulegeneraator ei sega. Foto: Aime Jõgi

Juba lauda eeskojas on kuulda ühe raadiojaama muusikavalikut, mis suurtest kõlaritest betoonseinte vahel kõlab, tekitades tunde, nagu siseneksid filmi, mille ülesvõtmine Urmas Eero Liivil veel pooleli on.

Karjumisest «Tere! Te-re, Rai-mond!» pole mingit kasu, sest sellisest muusikast ei kosta üle ükski hääl. Siiski ilmub Raimond minuti pärast otsekui vari kuskilt välja, küsiv nägu peas.

«Ah, need tuulikud või ... Mul ei ole nende vastu midagi,» kommenteerib ta lahkelt, kui on küsimust kuulnud. «Loodusest tulev energia on kõige parem ja odavam. Ma olen küll kuulnud, et inimesed on mõnikord vastu, et tiivikute varjud virvendavad maa peal ... Ja et mühin. Aga mind see ei häiri, lehmade karjamaa on ka seal all. Ma kõige rohkem kartsin, et äkki hakkab vasikatel mingeid väärarenguid ilmnema, aga ei ole olnud siukseid asju.»

Raimond Ellikul pikaks lobisemiseks aega ei ole, kari ootab. Foto: Aime Jõgi

On keskpäev. Raimond Ellik ütleb, et tal on torustikupesu teine tsükkel pooleli, tal väga aega lobiseda pole. Kui torud puhtad, teeb endale süüa. Siis päevane uinak ja ongi õhtuse lüpsi aeg käes. Nii see elu tal käib, 30 aastat järjepanu, parimaiks kaaslasteks lehmad ja loodus.

 

Salme tuulepark kuulub Eesti varaseimate maismaatuuleparkide hulka. Foto: Aime Jõgi

Salme tuulepark, üks osa Eesti tuuleenergeetikast

Vendade Oleg ja Andres Sõnajala püstitatud Salme tuulepark Saaremaal avati 2005. aastal lahtiste uste päevaga, kus huvilisi sõidutati korvtõstukiga üles labade juurde ja tagasi maale. Oli tore päev, mis külarahval seniajani meeles.

Algul koosnes park kuuest 0,5 megavati (MW) võimsusega tuulikust, tipukõrgusega 70–85 meetrit. Salmele püstitatud tuulikud olid pärit Saksamaalt ja neid oli varem kasutatud.

2014. aastal lisandus Salmele aga täiesti uus, 3 MW võimsusega Eleoni tuulik tipukõrgusega 180 meetrit, pargi koguvõimsus suurenes 6 megavatini.

Suur tuulik pääses uudisteski kõrgele kohale, kuna oli päris esimene Eesti päritolu tuulegeneraator, mille arendasid välja vennad Sõnajalad parimaid spetsialiste kaasates oma Eleoni firmas. Tol ajal oli see ka Baltimaade suurim ja võimsaim tuulegeneraator. Tegemist oli Eesti esimese kodumaise suurtuulikuga.

Tegid ajalugu

2020. aasta detsembris leidis Salme tuulepargis aset ajalooline sündmus, kui Sõnajalad raporteerisid, et nende 3MW võimsusega Eleoni tuulik jõudis elektritootmise efektiivsuses üle 50 protsendi piiri. Kunagi varem ei olnud ükski teine tuulik Eestis sellist taset saavutanud. Tavapäraselt toodavad tuulikud maismaal elektrit kasuteguriga 25–30 protsenti.

2022. aasta veebruaris tabas Salme tuuleparki ebaõnn. Murdus üks esimestest tuulikutest. Esialgu leiti, et süüdi olid äärmuslikud ilmaolud ja keeristuultest tekkinud turbulents. Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti hilisema hinnangu kohaselt oli murdumise põhjuseks siiski tuuliku masti kinnituspoltide pinge all väsimine ja purunemine.

Vennad Sõnajalad tulid seejärel välja plaaniga asendada kuus vanemat elektrituulikut ühe uuema ja võimsama tuulikuga, mis oleks võrdne varasema kuue tuuliku koguvõimsusega. See vähendanuks nende kinnitusel müra ja parandanuks pargi efektiivsust. Selleks tulnuks algatada uus detailplaneering ning saavutada kohalike inimestega kokkulepe. Seda kokkulepet ei saadud. Murdunud tuuliku asemele paigaldasid tuulemehed aasta pärast järgmise vähekasutatud tuuliku Saksamaalt, mis on eelmisega võrreldes võimsam, kuid kõrguselt vastab kehtivale planeeringule.

Tuulepark maastikul, kus ka lehmad söömas käivad. Foto: Aime Jõgi

Elekter 5000 kodule

Salme tuulepark toodab praegu aastas 20 000 megavatt-tundi elektrienergiat, mis katab ära 5000 keskmise majapidamise vajaduse. Andres Sõnajala kinnitusel on nende eesmärk Salme tuulepargis ka lähikümnendil jätkata taastuvelektri tõrgeteta tootmist. «See on üks puhtamaid elektri tootmise viise,» ütles ta tuulikute kiituseks. «Et tuuleenergias tekkivaid väljakutseid lahendada, arendame oma ettevõttes Eleoni tuulikute tehnoloogiat edasi. Et nende võimsust saaks reguleerida vastavalt tarbimisvajadusele, et tuuliku eluiga pikeneks kuni 40 aastani ja nii edasi. Tuulikute puhul on tegemist maailma suurimate robotitega, mis muutuvad üha targemaks ja keskkonnasõbralikumaks.»

Küsimise peale, milline on tuuleärimeestel läbisaamine Salme ja naabruskonna külade inimestega, vastas Sõnajalg, et sealkandis on eranditult väga meeldivad ja sõbralikud inimesed. Ühtegi varasemat erimeelsust ta esile ei toonud. «Võimalusel püüame ka ise kaasa aidata kohaliku elu korraldamisel,» lisas ta.

Salme tuulepark on olnud oluline osa Eesti tuuleenergeetikas, näidates ka kohaliku tehnoloogia võimekust.

2025. aasta seisuga on Eestis 214 elektrituulikut, mille koguvõimsus ulatub 700 megavatini. AIME JÕGI

 

Sörve villavabriku kaks vurri, mis vabrikut pankrotti minna ei lase. Foto: Egon Sepp

Kaks tuugenit päästsid Sörve villavabriku pankrotist

Kaksteist aastat tagasi panid Merike ja Egon Sepp Lõu külas tööle villavabriku, et Saaremaa lammaste villast head lõnga kedrata. Üsna pea sai selgeks, et konkurentsis püsimiseks tuleb vähendada elektriarveid.

«Lõnga tootmisel selle karva sirgeks tõmbamine tähendab tohutut elektrikulu! Me panime voolumõõtja numbrid kirja, tegime teatud koguse lõnga ära ja tulemuseks saime, et ühe kilo lõnga tootmiseks läheb 50 kilovatti voolu!» meenutas ta. «Kust me need kunded leiame, kui lõngategemine nii kalliks läheb?!»

Aga kuna Merike ja Egon Sepp olid käinud ka Euroopat pidi villavabrikuid vaatamas ja panid tähele, et kõik need on ehitatud jõgede lähedusse, et saada looduslikku odavat elektrit vesiveskeist. «Mõtlesime siis, et mis meil Sõrves võtta oleks. Ja ega muud kui tuul ja päike ole ju,» meenutas Egon Sepp.

Nüüd töötab Sörve villavabriku kõrval kaks tuulegeneraatorit, mis annavad majapidamisele ja tööstusele voolu. Päikesepark on tuulevaikuse aegadel lisaks. Tuulikutest üks on kodumaine väiketuulik Tuge, teine veelgi madalam on Vestas. «Kui millegagi võrrelda, siis need on umbes kümme korda väiksemad kui Salme tuulepargi esimesed generaatorid. Meie tuulikutel on tiiva pikkust umbes seitse meetrit ainult.»

Villavabriku tuugenid asuvad hoonetest 100 meetri kaugusel ja peremehe sõnul mingit müra need õuele ei tekita. «Looduse hääled, nagu mere mühin, käib neist ikka üle,» räägib ta. «Aga meile olid need tuulegeneraatorid hädavajalik lahendus. Üks me naaber ikka naerab, et talle need vurrid meeldivad. Need ongi meil nagu kaks väikest vurri!»

Saaremaal Sörve villavabrikus Lõu külas kedratakse lõngaks nii lamba-, alpaka-, kitse- kui ka koeravilla. AIME JÕGI

 

Salme küla mees Ants Jõgi ehitas ajaloolise pukktuuliku eeskujul isikliku tuuleveski, mis ei jahvatanud jahu, vaid ketras ta majapidamisse elektrit. Foto: Aime Jõgi

Antsu tuulik kui saarlase iseolemise sümbol

Salme tuulepargist rääkides ei saa mööda minna Antsu tuulikust, mis asub Salme jõe suudme lähedal, otse Liivi lahe kaldal. Näeb välja kui Saaremaa ajalooline pukktuulik ning ongi samade mõõtmete järgi tehtud, aga mitte jahu jahvatamiseks, vaid elektri tootmiseks.

Selle tuuliku tiivad hakkasid tiirlema 2010. aastal, mil ta ehitaja Ants Jõgi tähistas oma 60. sünnipäeva. Nüüd on Ants juba kuus aastat surnud, aga tuulikust on saanud mälestussammas, mis ei lase oma ehitajat unustada. Antsu naine Malle Jõgi ütleb, et väimees ja lapselapsed hoiavad tuulikul silma peal, ei lase ära laguneda, aga niisugust peremeest, nagu Ants sellele tuulikule oli, teist enam ei leia. Et kes julgeks ka labasid tööle panna ja parema tuule püüdmiseks selle keret pöörata.

Sissevaade ühe mehe pukktuulikusse, mis ka mõistab tuulest elektrit teha. Foto: Aime Jõgi

«Ma algul ei saanud aru neist Antsu grandioossetest plaanidest,» meenutab Malle Jõgi. «Ikka oli tal vaja minna neid vanu Saaremaa tuulikuid vaatama ja pildistama. Ja siis ta ajas taga niisugust generaatorit, mis oskaks tiibade pöörlemise elektriks teha. Siis asus materjali varuma. Talgu korras ladusime suuri kive ringiratast, et tuulikujalg üles ehitada. Ainult tiivad lasi ta tuulikumeistril teha, muud tööd tegi kõik ise. Häid abilisi muidugi oli.»

Antsu tuulikujala nurgakivi. Foto: Aime Jõgi

Ega niisuguse tuuliku töös hoidmine tõesti kerge olnud. «Ants muretses endale võimsa valgusvihuga taskulambi, millega käis öösiti tiibasid kontrollimas. Et kui kiiresti need tuulega käivad ja kas võib lasta neil edasi joosta või peab kinni panema,» kirjeldas Malle Jõgi. «Et tuulik tormituulega lendu ei läheks ...»

Nüüd, mil Antsu enam pole, tuulik ringi ei käi. Aga tervelt kaheksa aastat teenis see peret ja pälvis külarahva imetlevaid pilke rohkem kui Salme tuulikupark Üüdibel. Ka vennad Sõnajalad on käinud Antsu tuulikut uudistamas.

Ants Jõgi oma kadakasel krundil 2017. aastal. Foto: Aime Jõgi

Malle Jõgi meenutab häid aegu soojalt: alati, kui puhus tuul, oli ka nende maja soe. Nüüd, kui tuul puhub, puhub see maja jahedaks.

150 aastat tagasi oli Saaremaa tuuleveskeid täis. Üks massilisemaid tuulikuehituse buume leidis aset 1870. aastatel, kui algas talude päriseksostmine ja kui iga vähegi edumeelne taluperemees ehitas endale uue pukktuuliku. AIME JÕGI