/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/04/16398018t1hbe1d.jpg)
Kui Anneli Kannus sai suvel 55 aastat vanaks, viis ta oma kopsuarstile Marget Savisaarele lillekimbu. «Ma kuidagi ei saanud seda mitte teha,» meenutas ta. «Mina, kes ma ei uskunud, et ma viiskümmendki saan, võisin ühtäkki tähistada 55. sünnipäeva!»
Siiratud kopsudega Anneli Kannus arutleb, miks inimesed kardavad elundidoonorluse tahteavaldust täita
Anneli Kannusele opereeris uued kopsud kuus aastat tagasi Tartu ülikooli kliinikumi kirurg Tanel Laisaar. Pärast siirdamist kannab tema eest hoolt aga doktor Marget Savisaar, valvates koos oma tiimiga enamasti kõiki Eestis kopsusiiratud patsiente.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/04/16397783t1h0cc7.jpg)
«Üks kord aastas on meil põhjalik «tehnoülevaatus» ning mul oli see nüüd septembris,» rääkis Anneli Kannus. «Võin öelda, et läbi sain!»
Anneli Kannus on Eesti õdede liidu president, Tartu linnavolikogu liige, abikaasa ja kahe lapse ema ning tütar oma emale. Alati särav, sõnakas ja huumorimeelega naine, kelle argipäev on siiski teistsugune kui tavainimesel. Seda elu, mida ta elas oma haigete kopsudega enne siirdamist, ei anna kuidagi võrrelda praeguse ajaga, mil ta elukvaliteet on hoopis teine. Siiski tähendab see ravimite võtmist, ravimite kõrvalmõjudest tekkinud probleemidega tegelemist ning palju muud, millest vaid Anneli Kannus teab.
Siiratud elundiga inimene peab jälgima töö- ja puhkeaja režiimi, tervislikult toituma, piisavalt magama ning hoidma ennast viiruste eest. Näiteks oktoobrist märtsi lõpuni vähendab Anneli Kannus oma nii-öelda sotsiaalseid kontakte, käib teatris maskiga, eelistab koosolekuil osaleda kodukontorist. Kui ta täiskasvanud lapsed koju tulevad, siis isegi nemad teevad enne alati koroonatesti. Igaks juhuks.
Anneli Kannus on läbinud kogemusnõustaja koolituse ja vabatahtlikuna valmis rääkima igaühega, kel temaga sarnane saatus. Ta on hea sulega blogija ja tema elu väga isiklikest peatükkidest saavad tuge paljud ta postituste jälgijad.
Mis on organisiirdamise ootel inimesele kõige raskem?
Anneli Kannus vastab, et see, kuidas mitte kaotada lootust. Ta ise ootas uusi kopse neli kuud. Temal polnud plaanis alla anda, ta uskus, et sobivad kopsud kindlasti leitakse. Kogemusnõustajana tuli tal aga rääkida inimesega, kes tunnistas, et tema enam ei jõua oodata, et lööb vist käega. Aga jumalgi saab aidata ainult neid, kes ise ennast aitavad, lootust ei tohi kaotada.
«Mida enam on elundidoonorluse tahteavalduse täitnud inimesi, seda rohkem on siirdamise ootel inimestel lootust,» ütles Anneli Kannus seejärel.
Miks siis inimesed ei kipu jah-sõnaga seda nõusolekut kinnitama või terviseportaalis selle kohta märget tegema? Anneli Kannus usub siin olevat mitu põhjust.
Inimesed on liiga palju vaadanud meditsiiniseriaale, mis kubisevad juhtumitest, kus keegi mõnest väga raskest haigusest täielikult paraneb või surmalähedasest seisundist üles ärkab. Unustatakse ära, et see ei ole päriselu, vaid film ning siis kardetakse, et äkki arstid ei pinguta piisavalt ega võitle su eest siis, kui teavad, et oled andnud nõusoleku organeid annetada.
«Aga organite loovutamisest hakatakse rääkima alles pärast inimese surma,» rõhutas Anneli Kannus. «Mitte ükski arst isegi ei tea, kas patsient, keda ta ravima asub, on organdoonorlusega nõus või mitte.»
Ka inimeste ebausk võib olla see põhjus. Organi loovutamisele alla kirjutades kardetakse, et äkki just siis midagi saatuslikku juhtub. Parem ära kutsu kurja karja. Rohkem kui ebausuga võib see hirm Anneli Kannuse meelest olla seotud aga sellega, et surm ja õnnetused on Eesti kultuuris üldse tabuteema.
«Neist ei räägita. Aga ükskõik, kuidas me surmast mõtleme, halbu endeid uskudes või mitte uskudes, lõpeb elamine alati ja päris kindlasti surmaga,» märkis Anneli Kannus lause lõppu musta huumoriga rõhutades.
Ka neile inimestele, kes arvavad, et nad on elundite ja kudede loovutamiseks liiga vanad või haiged, palus Anneli Kannus jätta see otsus ikkagi arsti teha.
Mis on organisiirdamise ootel inimesele kõige raskem?
Anneli Kannus vastab, et see, kuidas mitte kaotada lootust.
Lõpuks palus ta panna end selle inimese rolli, kes siitilmast lahkunud lähedase eest peab vastama, kas anda nõusolek ta organite teistele inimestele siirdamiseks või mitte. «Millise otsuse te tahaksite siis teha?» küsib Anneli Kannus. «Sellise, mille puhul te ise kindalt usute, et see inimene oli just sama meelt.»
Anneli Kannus lisas, et mõnel sobival ajal, kui tuleb lähedastega juttu näiteks sellest, millist matust keegi soovib, siis võiks ju jagada ka seda arvamust, kas ollakse pärast surma nõus organiloovutuseks või mitte.
5. oktoobril tähistatakse Euroopas doonorluse päeva. Teemale tähelepanu juhtimiseks ja toetuse avaldamiseks valgustatakse 4.–6. oktoobril paljud hooned ja rajatised rohelistesse toonidesse. Nii ka Tartu ülikooli kliinikum värvub täna hämaruse saabudes roheliseks ning on rohelisena valgustatud ka laupäeval ja pühapäeval.
Seitsekümmend aastat vana ravimeetod
Igal aastal loovutab maailmas elundeid siirdamiseks enam kui 40 000 inimest, tänu millele tehakse üle 150 000 elundisiirdamise. Sellest hoolimata ei jõua paljud inimesed siirdamist ära oodata.
Esimene õnnestunud neerusiirdamine maailmas viidi läbi 1954. aastal USAs, mil kasutati siirdamiseks geneetiliselt identselt kaksikvennalt pärinevat elundit.
Vaatamata biotehnoloogia kiirele arengule ei ole lõppstaadiumis elundipuudulikkuse korral senini inimpäritolu elundite siirdamisele paremat võimalust. Elundisiirdamine on võimalik niisiis ainult tänu inimeste enda heale tahtele.
Tartu ülikooli kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori Virge Palli sõnul jääb paljudele patsienditele elundisiirdamine siiski unistuseks. «Ainuüksi Euroopas sureb iga päev keskmiselt 19–20 inimest, kelle elu oleks võinud jätkuda, kui vajalikul hetkel oleks olnud võimalik siirata doonorelund,» ütles ta.
Eesti elundisiirdamiste ajalugu ulatub tagasi 1968. aasta detsembrisse, mil Tartus tehti esimene neerusiirdamine.
Sellest ajast kuni tänini on Tartu ülikooli kliinikumis kui Eesti ainsas elundisiirdamiskeskuses tehtud ligi 1700 neeru-, maksa-, kõhunäärme- ja kopsusiirdamist.
Uue elundi ootel on 80 patsienti. Virge Palli saab iga elupäästev siirdamine alguse otsusest olla elundidoonor. Doonorelundite nappuse kõige olulisem põhjus on inimeste teadmatus ning sellest lähtuvad ekslikud eelarvamused ja tõekspidamised.
Tervisekassa terviseportaali tootejuhi Evgeni Nikolaevski sõnul on veebipõhine terviseportaal teinud elundidoonorluse tahteavalduse täitmise väga mugavaks. «Tänase seisuga on Eestis enam kui 53 000 inimest andnud nõusoleku olla elundidoonor. Meie ootus on, et ühel päeval ületab elundidoonorite arv saja tuhande piiri,» märkis ta. «Taotluse tegemine võtab minut kuni kaks, aga võib tulevikus kinkida kellelegi eluaastaid.»
Eestis on elundidoonorluse elektroonilise tahteavalduse täitmine lihtne: kõik täisealised inimesed saavad seda teha terviseportaalis www.terviseportaal.ee. Menüüst tuleb valida «Tahteavaldused» ning märkida oma otsus ja kinnitada see digiallkirjaga. Allkirjastatud tahteavaldust saab terviseportaalis alati muuta.
«On äärmiselt oluline, et info doonorlusest ning selle meditsiinilistest, eetilistest ja õiguslikest aspektidest jõuaks iga inimeseni, et sellele mõeldaks ja sellest oma lähedastega räägitaks,» lisas Virge Pall.