KÜSITLUS ⟩ Kas olete elundidoonorluse tahteavalduse täitnud või sellele mõelnud või sellest oma lähedastega rääkinud?

Axel Hilden ja Hanna Mustonen (arstid). Foto: Kristjan Teedema

Laupäeval tähistatakse terves Euroopas doonorlusepäeva. Ka Eestis on üle 53 000 inimese andnud nõusoleku olla elundidoonor, aga neid inimesi võiks olla veelgi rohkem. Uue elundi ootel on meil praegu 80 patsienti. Tahteavalduse saab väikse vaevaga täita veebis terviseportaal.ee. Erinevas eas tartlased räägivad, mida nad elundidoonorlusest arvavad.

Axel Hilden (31), Hanna Mustonen (33), arstid

Jah, me oleme elundidoonorlusele mõelnud. Jah, me oleme sellest oma pere teiste liikmetega rääkinud. Me oleme soomlased ja meil on ka doonorikaart nõusolekuga olemas.

Miks me seda teeme? Ikka sellepärast, et nii saab aidata inimesi. Me oleme arstid, õppinud siinsamas Tartus. Praegu veedame Tartus koos lastega puhkust.

Anna Malena Kuris (psühholoogiatudeng). Foto: Kristjan Teedema

Anna Malena Kuris (19), psühholoogiatudeng

Olen selle teemaga kursis. Ise ma tahteavaldust teinud ei ole.

Ma ei ole sellest ka kellegagi rääkinud, et mida ma ise sooviksin siis, kui minu endaga midagi peaks juhtuma. Ei oska seletada täpsemalt, miks ... Olen ju nii noor alles, üheksateist ainult.

Rein Kink (füüsik). Foto: Kristjan Teedema

Rein Kink (86), erialalt füüsik

Oh, mis ... Minu süda ja maks ei kõlba enam kuhugi. Olen juba 90 aastat vana, noh, hea küll – 86, aga minu elundid kohe kindlasti ei kõlba. Võibolla süda ehk natuke kõlbaks, aga mis läind, see läind.

Põhimõtteliselt on elundidoonorlus muidugi mõistlik asi. Sellega olen küll nõus. Ja head tervist soovin teile vastu ka, tervis kulub ikka ära. Peaasi, et inimene liigub, siis ei tule suuri hädasid külge.

Railika Mihkels (õde). Foto: Kristjan Teedema

Railika Mihkels (36), õde

Ma töötan meditsiinis, see teema on käinud läbi küll. Aga ma ei ole tahteavaldust täitnud ja ilmselt ei tee seda. Et miks, ma ei oska isegi öelda. Mulle tundub, et meie kultuuris ei ole seda tava, et endast miskit ära annetada pärast.

Muidugi, see on väga üllas lähenemine, sellega saab aidata kedagi. Aga mina ... Ma ei ole ka selle peale tulnud, et arutada seda asja lähedastega. See on pigem hirmutav teema, et äkki siis sellepärast minuga just midagi juhtub. See on see takistus mul alateadvuses, arvan. Nagu hirm musta kassi ees.

Kristel Uibopuu (klienditeenindaja prillipoes). Foto: Kristjan Teedema

Kristel Uibopuu (46), kliendikonsultant prillipoes

Arvan, et elundidoonorlusele mõtlemine pole üldse paha asi, aga ise ei ole ma küll selle peale mõelnud. Kuidagi selline tunne on, et kui avalduse ära teed, siis mine tea, mis juhtub.

Ka kodustega ei ole sel teemal rääkinud. Ainuke, mida on elus ette tulnud, et räägid kellegagi sellest, kuidas teda matta, aga et elundeid annetada, sellest küll mitte. Muidugi võiks elundidoonorlusele mõelda, aga tunnistan ausalt, mina ei ole.