Rannar Raba: digitaalselt laadaplatsilt naasevad katkised hinged

Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba Foto: Sille Annuk

• Mõjusad tööriistad teiste inimeste tühistamiseks on kõigile kättesaadavad.
• Petitsioonid ei kõlba kõigi probleemide lahendamiseks.
• Valitud juhid peaks julgesti oma mehesõna tarvitama.

«Jutud … Jutud käima! Siis on nad siit varsti läind nagu sitapuru!»

Sellise, ilmselgelt pikka elukogemust peegeldava retsepti sõnastas kultuslikus «Sügise» filmis Ita Everi kehastatud rätsepamamma, kui oli teada saanud preilide Visplite – ohtlike konkurentide – asumisest Paunverre. Ja lugu läks lahti. Oi, kuidas läks.

Et Lutsu-aegsed «tarkused» on tänini hästi juurdunud, kinnitab sel nädalal Tartu Postimehe veergudele jõudnud uudis sellest, kuidas Põltsamaa elanik Reigo Tõnisson on asunud veebikeskkonna petitsioon.ee kaudu nõudma valla haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Silja Petersi ametist vabastamist. Käimas on (anonüümsete) allkirjade kogumine väidetavalt ebapädeva ja emotsionaalselt vägivaldse ametniku lahtilaskmiseks. Erinevus Kiire-mamma algatusest on vaid selles, et nüüd on algatuse autor ausasti avalik.

Põltsamaa ei asu teadupärast Paunverest ehk Palamuselt kuigi kaugel, ent kardetavasti ei oma see jõgevamaine seos erilist tähtsust. Sarnast sihitatud tühistamiskultuuri on viimasel ajal eri vormides võinud aina sagedamini täheldada mujalgi Eestis.

Sõnale «tühistamine» tuleb siin ekstra tähelepanu pöörata. Väga tihti tarvitatakse seda vääralt, et mitte öelda kurikavalalt.

Ennekõike poliitikud, aga ka mitme teise avaliku eluala esindajad on ära õppinud, kuidas neid tabanud etteheidetele vastamisest saab efektiivselt kõrvale hiilida väitega, et siin polegi midagi kommenteerida, sest tegu on lihtsalt kellegi pahatahtliku katsega inimene kaardilt kustutada.

Üheks tüüpiliseks näiteks ses osas oli hiljutine juhtum uisutreener Anna Levandiga, keda viskuti hordide viisi kaitsma pikemalt mõtlemata – veel enne, kui uisuliit oli saanud treenerit tabanud vägivallasüüdistuste tagamaadesse süüvida. Hoobilt lasti lendu väited, et treener peabki olema nõudlik ja jõuline ja ärgu igasugu lumehelbekesed tulgu teenekat inimest oma kapriisidega kahjustama. Unustati, et nõudlikkus ja vägivald on kaks sügavalt erinevat asja – esimene nimelt lubatud, teine mitte. Ja kui tõepoolest on esitatud väiteid selgelt lubamatu käitumise kohta, pole teist teed kui neid ausalt analüüsida. See pole tühistamine.

Ometi on tühistamine kui meetod kujunemas probleemiks. Inimesed eri eluvaldkondades ja eri tasanditel on õppinud seda kasutama. Põltsamaa värske juhtum kinnitab, et mõjusad tööriistad on selleks igaühele kättesaadavad. Samas vastutust sellega ei kaasnegi või kaasneb väga napilt. Mis peamine – kogukonnad on hakanud sellise uudse avaliku suhtlusviisiga harjuma.

Ma ei tunne vallaametnik Petersit ega tema vastu tõusnud kodanik Tõnissoni. Mul pole vähimatki alust väita kummagi kohta midagi head ega halba. Väga võimalik, et see, mida petitsiooni algataja internetti riputatud tekstis ütleb, ongi tõsi ning Põltsamaa kandi rahvale teeks tõepoolest head, kui Peters mõne teise ameti peale siirduks. Aga … mis ajast on normaalsuseks saanud inimeste ametipädevuse hindamine avalike petitsioonide ja allkirjaaktsioonide kaudu?

Pangem tähele: petitsioon.ee keskkonda, mida peab mittetulundusühing Eesti Omanike Keskliit, on võimalik pöördumisi vormistada kõigil ning algatustele toetusallkirju anda kõigil sõltumata sellest, kas nad tegelikult teemast jagavad või mitte.

Proovisin minagi Põltsamaa haridus- ja kultuuriosakonna juhataja vastu allkirja anda ning veendusin, et veebikeskkond pakkus mulle selleks võimalust ilma, et minu nimi oleks kuhugi välja kuvatud. Tõsi, ma ei viinud hääletamist lõpule, aga kui oleks seda teinud, saanuks minu allkiri lisaargumendiks mulle üpris võõra kogukonna siseasja lahendamisel. Mis õigusega?

Võin mõista petitsiooni koostaja ja tema mõttekaaslaste kimbatust midagigi ette võtta, kui vallajuhid pole nende varasematele otsepöördumistele adekvaatselt reageerinud. Kui asju aetakse järjekindlalt valesti ja rakendatakse põhjendamata ringkaitset, ei peagi elanikud sellega leppima.

Ometi peaks tõestamata süüdistustest nõretavate petitsioonide koostamine olema välistatud. Sest need peidavad endas ohtu – võimalust purustada inimeste vaimu ja füüsist ilma, et selleks oleks piisavalt põhjust. Petitsioon lihtsalt on liiga lai laud, millega sellistel puhkudel lüüa.

Võib-olla tõesti peavad seda laadi meetodid paika tipp-poliitikute kohta, aga on reaametnike või suurema osa ametikohtade puhul selgelt üle vindi. Nii võib väita, et Põltsamaa vallavanema Karro Külanurme otsus vastata petitsioonile ametliku pöördumisega oli viga, justkui alistumine ebaausale rünnakule. Vallavanem võinuks mitte sellele tasemele laskuda ja proovida kuitahes mitmendat korda rahulolematute kodanikega otse kontakti luua.

Kahtlemata peab vallajuht kogukonda siginenud pahameelt tõsiselt võtma. Rääkima, rääkima, rääkima … Proovima lepitada … Kui see ei õnnestu, oma mehesõnaga asjale punkti panema. Lõpuks on ju nimelt vallavanem see, kes oma naha ja karvadega selliste personalivalikute eest vastutab. Vajadus rahvale otse silma vaadata tekib ilmselt juba homme õhtul kohalikus poes, aga igal juhul hiljemalt järgmistel valimistel.

Ei ole digitaalselt laadaplatsilt oodata õiglust ega õigust. Küll aga uusi hädasid ja katkisi hingi.

Inimlikus vaates pole lootustki, et Kiire-mamma stiilis salakavalad lahendused kuhugi kaoks. Igaühel on õigus end ja oma lähedasi kaitsta, olla ütlemistes aus ja avalik, vajadusel emotsionaalne. Ometi võiks meetodeid valida. Tehkem petitsioone projektide, eelnõude ning tendentside vastu, aga mitte otse inimeste vastu. Praegune suund lihtsalt ei saa kaasa tuua muud kui laialdast vaenu ja kibestumist, üha suurenevat hulka katkisi hingi. Ja see on viimane, mida me praegusel niigi pingelisel ajal vajame.