/nginx/o/2023/12/29/15806085t1h00aa.jpg)
Vene õhurünnakud tabasid täna, 29. detsembri hommikul Ukraina mitut piirkonda, sealhulgas Dniprod. Dnipros viibib praegu ka Inna Šulženko, kes saatis sealt ahastama panevaid videoklippe. Neis näeb maas lamavaid inimesi, kes on kas haavata saanud või surnud. Sõitva auto aknast ei ole paljut võimalik kindlaks teha, ka väriseb telefon, millega filmitakse. Roolisolija vannub, vannub väga ropult, sest šokk sellest, mida ta näeb, on suur.
On Venemaa suuremahulise agressiooni 674. päev.
Ida-Ukrainast pärit Inna Šulženko on oma elu Tartu Postimehe lugejatega jaganud varsti kaks aastat. Viimased poolteist aastat on ta koos lastega elanud küll Vilniuses ning töötanud Punase Risti organisatsioonis, aga kuna ta mees Pavlo riigist lahkuda ei saa, tuleb Innal igatsuse leevendamiseks võtta ette pikki bussi- ja rongisõite. Nagu nüüdki aasta lõpul, mil ta on Ukrainas koos tütrega.
Inna Šulženko on Ukrainas veetnud juba mõne päeva, külastanud sõpru ja ajanud isiklikke asju. Tänane hommik näis nii tavaline. Sireenid – jah, nendega on kõik ju harjunud, tsiviilisikud ruttasid Dnipros ikkagi tööle. Ja siis korraga: purustatud kaubanduskeskus, leekides sünnitusmaja, rusud, haavatud ja surnud.
Inna Šulženko viibib Ukrainas 23. detsembrist alates. Jõulud veetsid nad Kropivnõtskõi linnas, mis jääb Dniprost paarisaja kilomeetri kaugusele läände, aga sinnagi langesid 27. detsembri hommikul raketid.
Ukrainas püüti tänavu jõule tõesti tähistada koos lääne kirikutega uue kalendri järgi, aga Inna ütleb, et vanemal põlvkonnal on selle muutusega keeruline kohaneda. Ka puuduvad neil vabad päevad, olgu jõulud uue või vana kalendri järgi – sõjaaja seadused, mil pühi ei peeta.
President Zelenskõi plaan välja kuulutada uus mobilisatsioon on kõigile valus teema.
«Sõda on kestnud pea kaks aastat, inimesed on väsinud ja lõpp võiks juba paista,» räägib ka Inna Šulženko. «Keegi ei taha ju surra! See on tõesti väga raske aeg meestele, kes võivad tööle minnes sattuda sõtta ja saada lihtsalt kahurilihaks... Ennekõike peaksid sõdima koolitatud ja treenitud sõjaväelased, see on ukrainlaste arvamus, mitte ainult minu oma.»
:format(webp)/nginx/o/2023/12/29/15806058t1h3534.jpg)
Kui Inna Šulženko vaatab tagasi iseenda töö peale Vilniuses, siis leiab ta, et 2023. aastat võib kordaläinuks lugeda.
Punase Risti töötajad ja vabatahtlikud aitasid Vilniuses kohaneda 6045 ukrainlasel. Tegeleti nii laste kui ka eakatega. Kunsti- ja tegevustundide lõpus kõlasid alati ukrainakeelsed laulud, mis inimestel silmad koduigatsusest märjaks muutsid.
:format(webp)/nginx/o/2023/12/29/15805989t1hc172.jpg)
«Vahetasime ka jõulutraditsioone ning leidsime ukraina ja leedu kultuuris palju sarnasusi,» ütles ta.
Inna jagab veel pilte ja videoid. Ühel näeb, kuidas eakad naised keerutavad omavahel jõuluvalssi ja üks, kel kaaslast ei jätku, tantsib üksinda.
Teisalt on Inna Šulženko väsinud ja energiast tühi. Ta ütles juba sügisel, et kaalub võimalust minna tagasi Ukrainasse, just nüüd pakuti talle seal ka tööd. Inna mees Pavlo on kategooriliselt sellele vastu ja tütrele ei ole Inna sellest veel midagi rääkinud.
Vilnius on talle viimase pooleteise aastaga ühtviisi ka armsaks saanud, aga Ukraina... «Siin Dnipros igatsen ma väga inimeste naeratuste, säravate silmade ja laste naeru järele. See võib kõlada kummaliselt, aga kui mul Vilniuses ei ole sageli und, siis Ukrainas magan ma hästi.»
Aasta lõpuni on jäänud paar päeva. Inna ei oska öelda, mida nad mehe ja tütrega aasta viimasel õhtul ette võtavad, kus maha istuvad, mida lauale panevad. Ilutulestikke neil ei müüda ja paugutada pole kellelgi isu. Võibolla hangivad kuskilt säraküünla, mida uue aasta tervitamisel põletada.
Inna Šulženko varasemaid lugusid loe blogist.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)