/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/09/02/16330571t1hd9a4.jpg)
Inna Šulženko on psühholoog ja sotsiaaltöötaja, kes juba 2015. aastast asus Ukrainas aitama inimesi, kes elasid Luganski ja Donetski isehakanud rahvavabariikide piirialadel ja rindejoonel. Venemaa invasiooni esimesest päevast, 2022. aasta 24. veebruarist alates läkitab ta teateid Tartu Postimehele. Räägib, kuidas inimesed hakkama saavad ning mida ta ise purukspommitatud linnadest saabuvaid põgenikke Dnipros aidates üle elab. Kolm kuud ja kaks nädalat hiljem sõidab ta segaste tunnetega kodumaalt ära Leetu, kuhu sõja algul viis oma 9-aastase tütre ning kus juba mitu aastat elab ka ta täiskasvanud poeg. Sealtpeale algas elu, mida ta püüab jagada kahe riigi vahel, sõites iga mõne aja tagant Vilniusest bussiga Lvivi ja sealt rongiga Dniprosse, või siis sõidab mees Pavlo talle oma vabadel päevadel Lvivi vastu. Nad veedavad koos loetud tunde, et taas lahkuda. 2024. aasta jaanuaris viiakse Pavlo, kes töötab ÜRO kohaliku esinduse juures, üle Harkivisse, mis on Venemaa pidevate rünnakute all. Viimastel kuudel, et sidet mehega hoida, seab Inna marsruute hoopis Vilnius–Lviv–Harkiv suunal. Inna ja tema lähedaste lood sõjast ja sõja kõrvalt on kõik allpool lugeda.