Uus elu Tartu üürikorteris, pool südant Ukrainas, teisel pool rindejoont
22. detsember 2023, 07:50
/nginx/o/2023/12/21/15794462t1hc666.jpg)
Kas teed või kohvi, küsib Anna Vjaznikova (35) ja kaob kahe sammu kaugusele nurga taha kööki. «Ma ostsin küpsiseid ka,» hõikab ta ja toob karbikese lauale.
Iljal (14) ja Irinal (13) on Puškini koolis tunnid läbi. Nad on kuulekalt kohal, istuvad voodil, telefonid näppude vahel. «No kas te ei saa korrakski,» teeb Anna märkuse ekraanide kohta ja rehmab käega.
Tartu kodus 36 ruutu
Ise toetub teisele voodile. Voodid on selle elutoa kaks kõige olulisemat mööblieset, vaid üks madal lauake mahub veel nende kõrvale.
Ei tea kust ilmuvad välja Timon ja Kai – heas toonuses kõutsid, karv puhas ja tihe. Kui mõelda kõikide nende hüljatud lemmikloomade peale, kes Ida-Ukrainas praegu ringi hulguvad, siis Timonil ja Kail on vedanud. Nemadki olid tänavakassid, enne kui Anna nad Lõssõtšanskis üles korjas. See kõik oli ammu, eelmises elus, veel enne Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu.
Anna põgenes koos lastega Lõssõtšanskist 2022. aasta märtsi lõpus, enne seda olid nad kuu aega esiku põrandal maganud. Suitsulondid naabruskonna majade kohal hõljusid mitmel pool ja oht, et ka Anna korter saab tabamuse, oli suur.
Eestis leidsid nad kõigepealt peavarju perekond Petersonide juures Luunja vallas Sääskülas. Senimaani suhtlevad selle perega ja saavad tähtpäevade puhul kokku. Nüüd lõpuks on Annal ja lastel aga ka oma kodu – üürikorter Turu tänaval.
Anna ütleb, et seni, kuni omanik ei palu neil lahkuda ega tõsta üüri, tunnevad nad end kolmekümne kuuel ruutmeetril väga õnnelikult.
«On ainult kaks probleemi,» märgib ta. «Köök võiks olla naa-tukene suurem. Ja meil ei ole vanni, ainult dušikabiin. Mulle meeldiks kuumas vannis vedeleda.» Siis naerab oma jutu peale, et mis probleemid need ka on.
Lõssõtšanski korter oli samuti kahetoaline, aga palju avaram. Praegu ei ole seal vett, gaasi ega elektrit. Rõdu uks on plahvatuse lööklaine tõttu kahjustada saanud. Hiiri olevat palju. Mõni ime, võiks ju naljatada, sest Timon ja Kai elavad nüüd Tartus.
Algul nuttis Anna palju, kui Ukraina kodu peale mõtles. Nüüd võtab seda kui tõsiasja, mida muuta ei saa. Juba teist aastat elab ta Tartus, juba teised jõulud on tal siin. Kõigega, mis Lõssõtšanskisse maha jäi, jätab mõttes hüvasti.
Eelmisel aastavahetusel olid Tartus ka Anna ema ja isa. Oli nii õnnelik aeg. Tervelt pool aastat elasid Anna vanemad koos nendega Turu tänava korteris. Aga siis hakkas isa Ivan emale rääkima, et sõidame koju, sõidame koju ...
Kuhu koju!? Anna ohkab. Ükskõik kui palju ta keelitas, isa ei jätnud. Ja ema ei tahtnud isast sammugi maha jääda. Läksidki! Kõigepealt sõitsid Venemaale Nižni-Novgorodi sugulaste juurde. Sealt mõne aja pärast tagasi Ida-Ukrainasse Lõssõtšanskisse. Juba ammu asub Lõssõtšansk teisel pool rindejoont, linn on Vene okupatsiooni all olnud 2022. aasta suvest alates.
Ei vett, gaasi, elektrit
Anna ema ja isa Lõssõtšanski korter on hävinud.
Neil ei jäänud muud üle, kui end sisse seada Anna vanasse korterisse Koltsevaja uulitsal. Sinna, kus ei ole elektrit, vett ega gaasi ning mis asub pooleldi purustatud majas. Vee tassib isa õuest mingist kaevust, süüa teevad lõkke peal. Millega kütavad? Anna ei tea.
Neil on kokkulepe, et vähemalt kord kuus püüavad nad interneti teel üksteisega rääkida. Kui muidugi leiavad koha, kus on levi. Anna ootab seda kõnet iga päev. Internetiühendus on Lõssõtšanskis kehv, mobiilikõne liiga kallis.
Kas praegu ka pommitatakse? Ukraina väed asuvad Lõssõtšanskist 20 kilomeetri kaugusel. Anna teab, et aeg-ajalt lendavad linna mürsud, et rünnata Vene armee varustuspunkte. Sihtimine ei ole alati korrektne, ka Ukraina poolt teele saadetud mürsk võib kukkuda ükskõik kuhu.
Algul nuttis Anna palju, kui Ukraina kodu peale mõtles. Nüüd võtab seda kui tõsiasja, mida muuta ei saa. Tema kodu on Tartus.
Isa Ivan on 64, aga väga vintske. Tema pärast Anna ei muretse, aga ema Tatjana ... Viimane kord, kui nad rääkisid, nuttis ema palju, ütles, et tervis on kehv, arvas, et sureb varsti ära. Tatjana on 54-aastane.
Anna Vjaznikova ise on fotograaf, töötanud varem telejaamas. Sel nädalal pani sotsiaalmeediasse üles kuulutuse, et ootab soovijaid Tartu raeplatsile fotosessioonidele.
Annale meeldib pildistada lapsi kas liuväljal või kuuse ees. Teravustada objektiivis armunud paare, peresid ja terveid sõpruskondi. Tartu linnasüdame jõulukaunistusi ja tulesid ära kasutades loob ta nende ümber võlumaailma ja jäädvustab õnnelikke hetki.
Vahepeal kontrollib oma telefonist, ega ema või isa Lõssõtšanskist pole püüdnud talle helistada.
Mis on kodus kõige tähtsam?
Lastelt tuleb vastus paugupealt. Anna Vjaznikova tütar Irina ütleb, et kodus peavad olema ema ja vend ning kassid. See ongi põhimõtteliselt kõik. Midagi muud neil Ukrainast kaasas ka pole.
Ilja märgib, et talle piisaks üksi emast.
«Mind ta muidugi vihkab,» märgib Irina seda kuuldes ja itsitab. «Kui ta saaks, siis ta lihtsalt sööks mu ära.»
Miski ei väljenda õe ja venna vahelist armastust rohkem kui need laused.
Anna räägib, et ükski asi ei saa olla inimestest tähtsam, kodutunde annab perekond.
Aga jõulude ajal?
Anna tunnistab, et nende pere kõige tähtsam püha on alati olnud uue aasta vastuvõtmine. Õhtul istutakse rikkaliku laua taga, pärast keskööd minnakse välja jalutama ja sõpradega kohtuma.
Oma lapsepõlvest mäletab Anna ka koljadka’t. Sellist jõulukarnevalisarnast ukraina vana tava, mil lapsed ja noored kannavad maske ning liiguvad ukse tagant ukse taha, lauldes jõululaule ja soovides õnne ning kogudes kingitusi, mida siis laiali jagada kogukonna vaesematele liikmetele. Kaunis ammune mälestus.
Sel aastal kavatseb Anna jõulupühi tähistada nii uue kui ka vana kalendri järgi.
«Oleme otsustanud, et kuuse toome 23. detsembril,» räägib ta entusiastlikult ja vaatab elutoas kahtlevalt ringi. «Meil ei ole siin küll kohta, aga me nuputame midagi välja.»
On veel üks asi, mille peale Anna praegu mõtleb. Need on Lõssõtšanskisse maha jäänud perealbumid, kus on pilte nende lähedastest juba 1960. aastatest alates.
Ning vanast arvutist, kuhu on salvestatud ülesvõtteid ta enda lastest, mil nad olid alles väikesed. Kõige tähtsamad asjad, mis üldse väärivad hoidmist, ongi Anna Vjaznikova sõnul ilusad mälestused. AIME JÕGI
