P, 5.02.2023

3. LUGU. LÕSSÕTŠANSK ⟩ Anna Vjaznikova hing jäi koju Lõssõtšanskisse

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Anna Vjaznikova hing jäi koju Lõssõtšanskisse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sõda Luhanski oblastis.
Sõda Luhanski oblastis. Foto: Erakogu

Lõssõtšansk asub Luhanskist 115 kilomeetri kaugusel. Sealt piirkonnast tuleb sõjateateid iga päev. Anna Vjaznikova (33) on pärit just Lõssõtšanskist. Ta on ajakirjanik kohalikus tele- ja raadiokompaniis АКЦЕНТ, see on väike meediakanal, kus tööd jätkub kahele ajakirjanikule ja kahele operaatorile. Vahendavad kultuuriuudiseid ja lahkavad sotsiaalteemasid.

Anna torkab arvutipesasse mälupulga, mis on servast servani katalooge täis, üks neist kannab pealkirja «Война в Лисичанске». Sõda Lõssõtšanskis.

Tuhas ja varemeis

«See kõik on meie rajoonis,» ütleb ta pilte avades. «Siin oli ehitusmaterjalide kauplus. Selle vastas on telemast.»

Põleb ehitusmaterjalide kauplus.
Põleb ehitusmaterjalide kauplus. Foto: Erakogu Foto

Ehitusmaterjalide poe igast kümnest aknast tõuseb taevasse suitsulont, sisemusest paistab punane leek. Maja ette on jõudnud tuld kustutama kolm päästjat. Anna selgitab, et sihtmärgiks oli ilmselt telemast, aga telemastist läks see pauk mööda. Hiljem tabati küll ka telemasti.

Anna töökoht on sealsamas lähedal, aga ta ei tea, kas nende kontor on terve või mitte. Teab, et telekanal АКЦЕНТ on töö katkestanud.

«Siin tabas mürsk elumaja kolmandat ja neljandat korrust. Inimene sai surma,» jätkab Anna.

Kodukvartal Lõssõtšanskis purustatud majaga, kus sai surma mees, keda Anna Vjaznikova tundis.
Kodukvartal Lõssõtšanskis purustatud majaga, kus sai surma mees, keda Anna Vjaznikova tundis. Foto: Erakogu

Edasi näitab ta üht järgmist otsetabamust, ka Anna maja kõrval, kohe sõja algul, 25. või 26. veebruaril. Siis lasteaeda, see sai löögi 24. veebruaril. Pilt lasteaia rühmatoast näeb välja, nagu oleks see tehtud maavärina epitsentris.

Purukspekstud lasteaed.
Purukspekstud lasteaed. Foto: Erakogu Foto

Järgmisel pildil seisab mingi agregaat keset asfalti püsti nagu aiapost. «See on mürsk, see ei ole lõhkenud,» ütleb Anna.

Nüüd tuleb halli tuhaga kaetud tänav. Tuhka on sama paksult nagu lastel liivakastis liiva. Majade betoonseinu suudavad pommid väga peeneks jahvatada. «Sjevjerodonetskis, mis on kolm kilomeetrit Lõssõtšanskist eemal, on iga tänav selline,» kommenteerib Anna.

Siis osutab ta taldrikusuurusele objektile: «See on miin, meie kesklinna kulinaaria­kaupluse seina ääres. Sellised miinid laskuvad maapinnale väikeste langevarjudega ja jäävad ootama ohvrit.»

Pilte on palju. Ühel neist päästetakse majarusudest inimest? «Siin ei päästeta kedagi. See on laip,» vastab Anna silmagi pilgutamata.

Niisugune kraater jääb alles elumajast, kui seda tabab pomm otse taevast. Päästjad kaevavad augu rusudest välja laipa. Lõssõtšanski kesklinn.
Niisugune kraater jääb alles elumajast, kui seda tabab pomm otse taevast. Päästjad kaevavad augu rusudest välja laipa. Lõssõtšanski kesklinn. Foto: Erakogu

Anna Vjaznikova on ajakirjanik, hingelt fotograaf. Sõjapiltidest ükski ei ole tema tehtud.

«Ma olen neid fotosid otsinud internetist,» selgitab ta. «Ausalt öeldes käisin ma sõja esimesel kuul toast väljas ainult kolm korda. Esimesel korral, et saada toiduabi. Teisel korral, et saada vett, sest vett enam kraanidest ei tulnud. Ja kolmandal korral siis, kui evakueerusime. Tänavale välja minna oli väga hirmus. Me magasime terve kuu esikupõrandal.»

Mürsutabamus Lõssõtšanski elumajale rajoonis, mis kannab nime «40 aastat võidust».
Mürsutabamus Lõssõtšanski elumajale rajoonis, mis kannab nime «40 aastat võidust». Foto: Erakogu

Kuu aega esikus

Üht sellist õhtut Anna filmis. Filmi pikkus on 27 sekundit. Ta ise on seal poolistuli teki sisse mässitud, seljas soe kampsun. Kõrval poeg Ilja (13), villane tekk kurgu all. Kaadrisse kostab tütre Irina (12) hääl, tüdrukut ennast ei paista. Ema küsimusele, kas nad on valmis uinuma, vastab Irina laisalt: «Ee-i!»

Tekkide peal noolib end keelega must kass ja asub siis inimeste kehade vahele magamisaset otsima. Nurgast paistavad kõrgemale paigutatud saapad, lae all ripuvad rõivad. Iljale teeb miski nalja... Anna lausub kaamerasse optimistlikul toonil: «Nii me siin koridoris magame. Rasked ajad nõuavad raskeid otsuseid.»

Lõssõtsansk asub Luhanski oblastis.
Lõssõtsansk asub Luhanski oblastis. Foto: Tpm

Anna Vjaznikova sõitis koos kahe lapsega Lõssõtšanskist välja 26. märtsil. Ta endine naabrinaine Alissa, keda ta lapsepõlvest saadik tunneb, oli lahkunud märtsi algul. «Ühel päeval kirjutab Alissa mulle Tallinnast, et kas ma olen ikka veel Lõssõtšanskis,» meenutab Anna. «Olen jah, vastasin. Otsekohe jooksuga tuled ära, mis sa istud seal! Sõidad, Eestisse, kohe!»

Terve pika tee hoolitses sõbranna, et Annal jätkuks sõjapõgenikuna vajalikku infot. Kuni selleni välja, kust ta lõpuks leiab Eesti bussi.

Kui Anna ja lapsed 30. märtsil Tartusse jõudsid, võtsid politseinikud neid vastu tervituslaulu ja kahe tordiga. Laste, Irina ja Ilja vanusevahe on üks aasta ja üks päev. Irinal oli Eestisse jõudes sünnipäevast möödas üks ja Iljal kaks päeva. Uudis politseinike soojast tähelepanust ühe sõjapõgenikest pere vastu jooksis isegi Tartu Postimehest läbi.

Idakvartal, Lõssõtšansk, Luhanski oblast. Maja nr 35, milles Anna Vjaznikova elas, on tagaplaanil.
Idakvartal, Lõssõtšansk, Luhanski oblast. Maja nr 35, milles Anna Vjaznikova elas, on tagaplaanil. Foto: Erakogu

Mis on Lõssõtšanski kodust saanud nüüd? Anna näitab põleva korteriga viiekorruselise maja pilti, mille tagant paistab torn­elamu. Pilt on tehtud sõja algul, lumi veel maas. «Meie korter on selle torni teisel korrusel. Või oli. Ma ei tea, kas see on alles. Ei ole enam kedagi, kelle käest küsida.»

Sõrmus jäi suureks

Anna mees Anton (36) jäi pärast Anna lahkumist Lõssõtšanskisse veel üheks nädalaks, siis sai Kiievist tööd. Anton on ehitaja, remondib pealinnas üht võõrastemaja. Nende pere kassid viis mees samuti sinna. Millal Anna ja Anton jälle kokku saavad, ei tea keegi. Suurest igatsusest on Annal abielusõrmus suureks jäänud ja riided lotendavad.

Millest kirjutaks ajakirjanik Anna Vjaznikova ise? «Sellest, kui raske on neil, kes pommide all ellu jäävad. Samuti neist, kes riskivad eluga, meedikuist, päästjaist, vabatahtlikest,» vastab ta.
Millest kirjutaks ajakirjanik Anna Vjaznikova ise? «Sellest, kui raske on neil, kes pommide all ellu jäävad. Samuti neist, kes riskivad eluga, meedikuist, päästjaist, vabatahtlikest,» vastab ta. Foto: Sille Annuk

Anna elab praegu Luunjas, lapsed käivad Luunja koolis. Ta ise püüab end fotograafina taas leida ja otsib inimesi, kes tahaksid iseennast või mälestusväärseid päevi jäädvustada. Veebilehel «Anna Vjaznikova, fotograaf Tartus» näitab ta esimesi sessioone, kuidas tal on eestlasi portreteerida õnnestunud.

Anna Vjaznikova koos laste Ilja ja Irinaga 16. novembril 2021 keset kuldset sügist. Iseenda fotokaga statiivilt võetud muretud kaadrid.
Anna Vjaznikova koos laste Ilja ja Irinaga 16. novembril 2021 keset kuldset sügist. Iseenda fotokaga statiivilt võetud muretud kaadrid. Foto: Anna Vjaznikova

Annal on Lõssõtšanskis virn albumeid vanade piltidega. Kui ta ema noor oli, siis pildistas temagi palju, nii pereliikmeid kui ka naabreid. «Neis albumeis on terve ajalugu. Kui see kõik peaks hävima, siis on sellest väga-väga kahju,» ütleb Anna. «Ma nii tahaksin, et kui mu lapsed kasvavad, et nad siis õpiksid neid pilte ja inimesi tundma...»

Mis veel Lõssõtšanskisse maha jäi? Anna pöörab pea kõrvale. Terve minut möödub.

«Kõige tähtsam... Hing jäi koju,» vastab ta.

ME EI TOHI UNUSTADA EGA VÄSIDA!

Ole hea ja leia võimalus toetada Ukrainat ja ukrainlasi ka täna ja homme.

Vaata: kriis.ee/aita-ukrainat või slava.ee

TPM

Märksõnad
Tagasi üles