Kaspar Kokk: rattaliikluse arendamine ei tohi muutuda autoga liiklejate kiusamiseks

Kaspar Kokk Foto: Sille Annuk

Viimase kümnendi jooksul on Tartus ja selle ümber toimunud vägagi tänuväärne areng kergliiklusteede rajamisel ja seeläbi on paranenud nii jalgsi kui ka jalgrattaga liikumise võimalused. Väga pühendunult on tegeletud sellega, et pakkuda paremaid võimalusi jalakäijatele ning Tartu rattaringlus on hea näide, kuidas soodustada alternatiivsete liikumisviiside kasutamist.

Laiendatud kõnniteed, mitmetasandilised teede ristumised ja rohealad aitavad luua meeldivamaid tingimusi jalakäijatele ning soodustavad aktiivset liikumist. Ilmselt ei vaielda selle üle, et nende rajamine on tänapäeval üha olulisem ning aitab linnaelanikele luua paremaid ja turvalisemaid liikumistingimusi. Kuni viimase ajani on kogu selline arendustegevus käinud sujuvalt, ilma suure kära ja vastuoludeta.

Viimase paari aasta jooksul on aga tulnud üha rohkem ja rohkem seisukohti, et kergliiklusteede arendamine on niivõrd suur prioriteet, et isegi kui see tuleb vägagi tugevalt teiste liiklejarühmade arvelt, on see lubatav. Autojuhtide kiusamiskatsete õigustamiseks tõstetakse esile peamiselt rohe-eesmärkide täitmise vajadust. Argised argumendid, nagu asjaolu, et meie kliima endiselt ei ole sobiv 12 kuud aastas jalgrattaga liikumiseks või et kolme last hommikul ja vihmaga lasteaeda või kooli viia on ikkagi kõige otstarbekam autoga, kõlavad tihtilugu kurtidele kõrvadele.