VIDEO ⟩ Ukraina sõja kontrastid: küpsed vaarikad ja kirsid, õhuhäired ja rusudes majad

Kõik, kes on sõjast kaugel, naudivad suve. Kesk-Ukrainast pärit Inna Šulženko on nüüd terve aasta elanud Vilniuses oma laste juures ning teinud sealt üksnes lühikesi visiite Ukrainasse, et leevendada koduigatsust ja kohtuda mehega. Seekord võttis ta Ukrainasse kaasa 10-aastase tütre Kirina.

Inna püüdis täide viia lapse unistuse pääseda korrakski kodulinna Dniprosse, et kohtuda seal oma südamesõbrannadega. Tüdruk ei olnud neid näinud 2022. aasta märtsist saadik, mil vanemad viisid ta Dniprost ära Vilniusse, kus vend juba õppis.

Süda tagus

Inna Šulženko ütleb, et Ukrainas viibimine ei ole temas varasematel käikudel tekitanud mingit hirmu, ta on harjunud rindelähedastes piirkondades elama ja liikuma juba 2014. aastast alates. Juba siis oli ta humanitaarabitöötaja ning toimetas Donetski ja Luganski oblasti eakatele inimestele toidupakikesi ja esmatarbekaupu.

Nüüd reisis Inna läbi laia Ukraina koos tütrega, ja nüüd oli tunne hoopis teine, ütles ta. Süda peksis.

Dniprosse saabumise päeval oli linnas olnud plahvatus ning terve öö undasid sireenid. Inna ja ta mees Pavlo ei maganud silmatäitki, et valvata nelja tüdruku und.

Sõbrannade kokkusaamine on nii üürike, et ka magamise ajaks ei raatsi tüdrukud üksteisest lahkuda. Foto: Inna Šulženko

Inna sai seekord šoki sellest, kui nägi, milline on Dnipros vesi, mis kraanist voolab. See oli erkkollane. «Pavel keelas mul seda juua ja sellega hambaid pesta,» ütles ta.

Kriipivad elamused

Kirsid, suured ja magusad. Foto: Inna Šulženko

Kui sõda ei oleks, võiks Ukraina suve pidada naudinguterohkeks. Hoopis midagi muud, kui seda võrrelda jahedavõitu suvega ükskõik millises Balti riigis.

Ukraina puu- ja köögiviljad ning marjad on rammusas suvesoojuses küpsenult erakordselt head. «Kes neid korragi on saanud, ei unusta nende maitset kunagi,» teab Inna. «Kõik need kirsid ja vaarikad ...»

Seda teades, on Inna mees saatnud talle järjest videoid. Et vaata, armas naine, need vaarikad korjan ma sulle. Ja näidanud kaamerasse põõsast, kus on nii punased kui ka mustad vaarikad. Pavlo hoiab telefonikaamerat tükk aega peo kohal, milles hoiab küpseid, tumesiniseid vaarikaid ...

Innal on ka üks teine video, kus näeb Pavlot kottpimedas toas, taustal õhuhäire sireen, vaid väike valgusviir telefonist valgustamas ta nägu.

Dnipros on juulis kuum – 40 kraadi. Leedus aga Inna sõnul nii-öelda tavapärane ilm, mis temale tähendab seda, et ta ootab ikka veel aega, mil võiks jope seljast visata.

Inna on sõitnud Ukrainasse alati läbi Lvivi, kuna sinna viib Vilniusest otse buss. Lviv on paaride turvaline kohtumiskoht, seda on Inna varemgi kirjeldanud. Meestele, kes riigist välja ei pääse, ning nende naistele, kes on lastega kusagil Euroopas.

Lvivi üks elamukvartaleid pärast 5. juuli õhurünnakut. Foto: erakogu

Seekord saadab Inna aga just Lvivist rusudes majade pilte. On 5. juuli, mil temagi seal oli.

Hoolimata kõigest jätkavad inimesed juba järgmisel päeval oma tavapärast elu, ja Inna jagab südasuvist tänavamelu, täis muretust ja naeru. Mitte keegi ei kavatse alla anda.

Lvivi purustused. Foto: erakogu

Ühest asjast räägib Inna veel.

Ta tööleping Punase Ristiga saab Vilniuses otsa aasta lõpus. Inna kaalub seda, et kui ta oma erialalist tööd ei leia ehk kui ta psühholoogina rakendust ei saa, siis plaanib ta Vilniusest ära tulla tagasi Ukrainasse. Inna usub, et kodumaal on temast palju rohkem kasu kui Vilniuses.

Esialgu ei paota ta sõnagi sellest, mida niisugusest plaanist arvaks ta tütar Kirina või poeg Ivan.

Praegu on Inna Vilniuses ning nendib, et pärast iga Ukrainas käiku on ta mõtted veel tükk aega sassis.

Loe Inna Šulženko varasemaid lugusid blogist.