Mida teeb sõda suhtega? Vastab mehest aasta lahus elanud Inna Šulženko

Ukraina naised kudumisringis, enamasti üksikud, kes igatsevad oma Ukrainasse jäänud meeste järele. Foto: Inna Šulženko

Täna sõidab Inna Šulženko Vilniusest taas Ukraina poole, et kohtuda abikaasa Pavloga. Nende ühisest elust Dnipros on möödas täpselt aasta. See on olnud väga kurnav aasta täis pikki lahusolekuid ja pingelist tööd, üks ühes, teine teises riigis, et siis harvadel puhkudel kokku saada. Kui nad siis lõpuks teineteist näevad ja rõõmustavad, tajuvad kohe, kuidas tunnid kaovad kui liiv näppude vahelt. Ja uus lahusolek ootab ees.

Enamasti saavad Inna ja Pavlo kokku Lääne-Ukrainas Lvivis, kuhu Inna sõidab Vilniusest bussiga ning Pavlo Kesk-Ukrainast Dniprost rongiga.

Vilniusest sõidab Inna Šulženko Lääne-Ukrainasse Lvivi, kuhu tuleb ka ta mees Pavlo. Foto: Lii Ranniku kaart

Mõnel korral on Inna võtnud ette reisi Lvivist edasi Dniprosse, aga see teekond on pikk ja sagedaste õhurünnakute tõttu ka ohtlik.

Inna Šulženko esiplaanil. Foto: Inna Šulžnko

Inna Šulženko töötab Vilniuses Punases Ristis ja kuigi elab rahulikus riigis, on ta kogu oma olemusega ikkagi sõjas.

Ta saadab pilte, kus ta kohtub eakate ukrainlastega, et rääkida nendega ukraina keeles, kuna nad vene keelt ei armasta.

Ka saadab ta pilte kudumisringist, kus naised mitte ainult ei koo, vaid lobisevad maast ja ilmast, igatsevad oma lähedasi, kes on mööda maailma laiali, ning meenutavad aega, mil sõda veel ei olnud.

Kuidas mõjub selline erinevates maailmades elamine paaride suhteid?

«Aime, sellele on ju väga keeruline vastata,» ütleb Inna, ja saadab küsimuse edasi oma mehele Dniprosse. Läheb mööda mõni minut ning Pavlolt on juba vastus käes. See on siin.

«Esiteks – pikad lahusolekud tugevdavad suhteid siis, kui vastastikused tunded on tõelised,» kirjutab ta. «Kui inimesed on algusest peale olnud võõrad, siis nad jäävadki võõraks. Palju sõltub aga ka sellest, kuidas inimesed lahus olles elavad. Kas nende keskkond toimib ja toetab neid, milline on nende moraalne ja vaimne seisund ning kuivõrd nad on teineteisega päriselt seotud. Kui sidemed on nõrgad, võib elu ebakindlus ja lootusetus suhteid mõjutada küll, ning üks partneritest võib meeleheidet tundes ka alla anda ja asuda otsima midagi muud. See toob suhtesse tragöödia.»

Inna Šulženko, kes sõidab Vilniusest Lvivi poole, loeb samuti oma mehe vastust ja ütleb, et tema tunneb end praegu olevat oma abikaasaga lähedasem kui kunagi varem.

See pilt on tehtud eelmisel suvel, ka ühel põgusal kohtumisel keset sõda. Foto: erakogu

Ukrainlanna Inna Šulženko on erialalt psühholoog. Kui Venemaa alustas suuremahulist sissetungi Ukrainasse, suunas Inna kogu oma jõu rindepiirkondadest saabuvate sisepõgenike aitamisele. Läinud suve alguseks oli ta pidevast stressist surmani väsinud ning lausa haige igatsusest oma tütre Karina järele, kelle ta oli sõja esimesel nädalal Ukrainast ära viinud tudengist poja Ivani juurde. Ivan elas siis juba Vilniuses.

Inna Šulženko tegeleb lastega ka Vilniuses. Lapsed oskavad end kõige paremini väljendada joonistades. Pildil kaardid kõigel kallimale – emale. Foto: Inna Šulženko

Eelmise suve algul lahkus Dniprost ka Inna, olles sunnitud maha jätma abikaasa, keda Ukrainast sõjaolukorra tõttu lahkuda ei lubata.

2022. aasta 24. veebruarist alates on Inna Šulženko jaganud oma tähelepanekuid sellest, mida sõda inimestega teeb. Iga nädal ja vahel ka iga päev.

Viimasel poolel aastal teeb ta seda harvemini. Elu Vilniuses laste juures loksub kuidagi paika. 10-aastane tütar õpib leedukeelses koolis ja aitab leedu keelega ka oma ema, kui see peaks kaupluses või mujal asjaajamistel hätta jääma. Poeg Ivan jätkab õpinguid kõrgkoolis.

Innal seisavad leedu keele kursused veel ees. Ta kurdab, et aega on keele õppimiseks seni olnud vähe, tööd Punase Risti organisatsioonis inimeste aitamisega aga liiga palju.

Nii kummaline kui see ka pole, inimesed kohanevad võõrsil ja isegi lepivad olukordadega, mida nad uneski ette näha ei võinud, et see nendega juhtub.

Loe Inna Šulženko varasemaid lugusid blogist.