Jaak Vilo: rektor kui ülikooli arengu eestvedaja

Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna nõukogu esitas  rektori kandidaadiks professor Jaak Vilo. Foto: Lii Ranniku illustratsioon

Tartu ülikool peab olema äratuntavalt Eesti arengu eestvedaja. Olles Eestis nii keskses rollis, on see siht vähim, kuhu püüelda.

Tartu ülikool on üle 3000 töötaja ja 14 000 tudengiga väga suur asutus, see jaotub allüksustesse, kus arendatakse erinevaid erialasid. Väljast suurest saab sees tilluke, vahel vaid mõne üksiku inimese õlul seisev rühmake, kes kannab vastutust kogu Eesti ees. Kõikidel instituutidel, osakondadel, õppetoolidel ja rühmadel on omad, erinevad mured ja hirmud. Ka edukad tahaksid, et nende eriala saaks areneda veel paremini.

Öeldakse, et ega raha kõiki probleeme lahenda. Muidugi mitte. Kuid muresid ja väljakutseid ei tajuta ühtviisi. Paljud neist on tekkinud pika ja süsteemse alarahastuse ning kohati vastuoluliste tingimuste tõttu. Oleme rikkaks saamise teel riik. Kuid selgeid ootusi pole sõnastatud ega tehtud ausat analüüsi, mida need maksavad, kes maksab, kes teostab. Ilma vajalikke arenguid kiirendamata me seda klaaslage, mis eristab meid eeskujuriikidest, ei läbi. Koos minnes ei tohi olla mahajääjaid, kuid kaugele jõudmiseks peavad kõik panustama.

Juhtida tuleb avatult, järjekindlalt ja tasakaalustatult, lähtudes arengu eesmärkidest. Tulemuse tagab akadeemilise vabaduse järgimine koos ambitsioonikusega. Paratamatutest pisikestest tagasilöökidest tuleb üle olla.

CV

Jaak Vilo (56)

• Lõpetanud Tartu ülikooli rakendusmatemaatika erialal 1991, õppis ja töötas 1991–1999 Helsingi ülikoolis, kus sai 2002 doktorikraadi arvutiteaduses.
• 1999–2002 oli Euroopa bioinformaatika instituudi vanemteadur. Eestisse naasis 2002 Eesti geenivaramusse investeerinud ja seda arendanud ettevõtte EGeen informaatikadirektoriks. Akadeemilist tööd alustas Eesti biokeskuse vanemteadurina ja hiljem Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudis aastast 2004 dotsendi, vanemteaduri ja erakorralise vanemteadurina. 2007 valiti Tartu ülikooli bioinformaatika professoriks. 2011–2022 oli arvutiteaduse instituudi juhataja.
• Eesti teaduste akadeemia akadeemik aastast 2012.

Jagan juhtimise eesmärgid kolmeks.

Parimate tõmbekeskus: peame kõnetama aktiivseid töökaid inimesi sellega, et ülikool on sisuka töö ja hea karjääri tegemiseks parim koht, peame näitama ambitsiooni, kui olulist tööd saab ülikoolis teha ja kuidas kõik saavad panustada. Rektor on väärtuste kujundaja.

Tulemuslikkust soosiv töökeskkond: sujuv töökorraldus võimaldab teha kõigil oma põhitööd võimalikult hästi. Rektor peab tajuma vajadusi ja tagama paremaid lahendusi, ta on vastutav tegevjuht.

Ühiskondlikult tuntud ja tunnustatud ülikool: tulemustest ja nende mõjust riigi ja majanduse arengule peavad ühiskond ja otsustajad, partnerid ja toetajad võimalikult hästi aru saama. See tagab põhjuse kaasa elada ja toetada ülikooli. Rektor on esindusisik.

Rektor aitab luua uusi arengueeldusi üle kogu ülikooli.

Pean kvaliteeti olulisemaks kvantiteedist. Ka seal, kus on vaja kasvatada mahtu, algab see esmalt vajaliku taseme saavutamisest. Kvaliteet meelitab kvaliteeti; väga head inimesed väldivad keskpärasust, mis toidab keskpärasust. Ülikool peab olema kvaliteedi eestkõneleja, väga mitmekesine ja tolerantne. Töö ülikoolis nõuab õigeid sihte ja vastupidavust nende saavutamiseks. Määrav on sisu.

Juhtida tuleb avatult, järjekindlalt ja tasakaalustatult, lähtudes arengu eesmärkidest. Tulemuse tagab akadeemilise vabaduse järgimine koos ambitsioonikusega.

Ülikoolis õppimine on väärtuslik võimalus, see vajab aega ja pühendumist. Enamik maailma teadmisi on õpikutes ja internetis, kirjalikult, suuliselt ja videotena olemas. Hiljuti lisandus ka üsna intelligentne töökas vestlusrobot. Kuid ülikool pakub midagi enamat: õppejõu, kes on oma eriala ise arendanud. Nii oskab ta motiveerida ja seletada, miks mida peab õppima.

Üliõpilasest kujuneb vaid viieaastase õppega oma eriala tippspetsialisti hakatis – kuidas me anname tudengitele aega õppimiseks? Pakkudes võimalust pühenduda õppimisele.

Kui tahame vabastada üliõpilased tööl käimisest, on vaja tagada kas stipendium või õppelaen, 500–1000 eurot kuus, et maksta eluaseme, toidu ja esmatarbekaupade eest ise. Kui see summa anda riikliku laenuna, tuleb see nii majanduse kasvu kui isiku enda otsemaksena tagasi. Stipendiumid saavad lisaks toetada vaesemaid või motiveerida aktiivsusele. Toetan kõikidele ka võrdsete hädavajalike töövahendite, nagu arvutite hankimist, mis vähendaks samuti sotsiaalset ebavõrdsust.

Kuidas tagada, et Tartu ülikooli haridus oleks võimalikult kvaliteetne? Selleks on vaja häid mitmekesise taustaga õppejõude ja töökeskkonda. Ülikoolile on tasuta õppe andmiseks antud tegevustoetus, mis jääb tudengi kohta alla 500 euro kuus. Tegelik vajadus on suurem, selle saab panna arvutusvalemisse. Rahastust kasvatamata võib karmiks valikuks olla ka õppekohtade vähendamine, seda teed on läinud mitmed teised ülikoolid. Kriitilisest massist allpool ei saavuta rahalist säästu ilma hariduse kvaliteedi märgatava languseta. Tartu ülikool ei ole Eesti noorte ligipääsu kõrgharidusele oluliselt vähendanud ning kvaliteet on kasvanud hoolimata raskustest. Riik peaks seda pingutust rohkem tunnustama.

Meie sõnum Eesti noortele on, et Tartu ülikool konkureerib maailmatasemel. Eesti ei tohiks peale gümnaasiumi kaotada nii palju noori välismaale, kust sageli ei tulda tagasi. Paremini on nendega, kes on õppinud nii Eesti kui ka välisülikoolides ja panustavad hiljem rohkem Eestis. Ju on Eestis tekkinud sotsiaalsed võrgustikud olulised. Peame tagama kvaliteedi ja otsustama, kui paljudele tagame tasuta kõrghariduse Eestis.

Üliõpilasest kujuneb vaid viieaastase õppega oma eriala tippspetsialisti hakatis – kuidas me anname tudengitele aega õppimiseks? Pakkudes võimalust pühenduda õppimisele.

Ülikool arendab hoogsalt ka tasulist haridust. Seda ei tohi teha halvemini ega odavamalt, tasuta hariduse arvelt. Tuleb kaaluda võimalust, et riik aitaks omalt poolt panustada tasulisse õppesse mingi nullist suurema komponendiga, kas eriala või indiviidi põhiselt.

Parimad välistudengid ei ole riigile mitte kulu, vaid pigem tulu (TPM 1.12.2020), aidates tõsta õppe­kvaliteeti ja panustades Eesti majandusse. Hea haridusega aktiivsete inimeste toomine Eestisse magistriõppesse on suhteliselt odav ja nad panustavad majandusse tagasi palju rohkem kui antava hariduse hind. Välisüliõpilased annavad kõigile meie noortele rahvusvahelise suhtluse kogemuse ka siin Eestis.

Riik ega ülikool ei tohi tasulise õppe osas käituda tuulelipuna, et ainult võtame, kust saame.

Eesti keele, kultuuri, ajaloo ja teiste rahvusteaduste uurimisel on vaja tagada järjepidev areng, kasvatada ambitsiooni ja kasutada parimaid tehnoloogilisi lahendusi. Peame arendama sisulist teavitust, tänu sellele tekivad ka toetajad nii metseenluse (ERR 14.2.2022) kui oma grantidega. Eesti teadusagentuur saab ka pöörata rohkem tähelepanu humanitaar- ja sotsiaalteadustele, kus teadustöö toimub tihti väiksemates rühmades. Tänu doktorantide riiklikule palgale on võibolla õigustatud uurimistoetuse vähendamine, et jagada sama raha enamatele taotlejatele. See aitaks pakkuda väärikama lahenduse praegusele kriitilise piiri ületanud konkurentsiolukorrale.

Ülikooli atraktiivsust suurendab lisaks palgale töö olulisus, huvitavus ning ümbritsevate inimeste tugi, ägedate noorte ja nii sarnaselt kui erinevalt mõtlevate kaasteeliste olemasolu. Saame arendada füüsilist töökeskkonda, ühistegevusi ning erialadeülest suhtlust.

Olen ajakirjanduses, suulistes ettekannetes ja sotsiaalmeedias korduvalt välja toonud Eesti liiga väikest ambitsiooni doktorantuuri arendamisel.

Ülikoolisisese töö sujuv korraldus on suuresti ülikooli siseasi, seda ei pea ajalehes pikalt lahkama. Küll aga tahan kasutada võimalust juhtida tähelepanu, et bürokraatia on osalt üleriigiline. See puudutab riigihangete süsteemi, mis muudab nii mõnegi kauba või teenuse ostmise kohmakaks ja kalliks nii ostja kui teenusepakkujate juures. Ühiskonnana maksame selle koos kinni. Üha enam kasutatakse riigihankeid ka ülikoolilt teadustöö või koolituste ostmiseks, see ei taga tulemuslikkust.

Olen ajakirjanduses, suulistes ettekannetes ja sotsiaalmeedias korduvalt välja toonud Eesti liiga väikest ambitsiooni doktorantuuri arendamisel.

Doktorantuuri arenduseks on kolm peamist põhjust: doktorandid edendavad teadust, nad on olulised tulemuste saavutamisel; doktorantuur tagab eriala arengu, koolitab tuleviku õppejõud ja teadlased; doktorikraadiga inimesed aitavad kaasa ettevõtete ja asutuste arengule tänu oma uurimistöö kogemusele, see aitab kõigis juhtimisrollides.

Seni suurima doktorantuuri mahuga loodus- ja täppisteadustes on Eesti tudengite huvi doktorantuuri vastu kahanenud. Teistes valdkondades suudetakse veel napilt täita ülikooli enda vajadusi ja kolmandates pole see kunagi olnudki piisav.

Eesti doktoriõppe maht ei vasta riigi sihile jõuda 300 lõpetajani aastas, me pole kunagi selle lähedale jõudnudki ja nüüd pigem taandareneme, eriti kui vaadata eestlaste arvu. Vajadus on kasvanud: õpinguid peaks alustama 500 doktoranti aastas, et lõpetajaid oleks umbes 400.

Miks? Ülikoolid vajavad akadeemilist järelkasvu. Teine vajadus tuleb ettevõtetelt ja riigilt, kus oleks vaja teist sama palju teaduskraadiga inimesi kui ülikoolis. Erialati pole vajadus ühesugune.

Eestis kokku on doktorantide arv üsna väike, see ei ole põhiline haridustee, kuid on väga oluline riigi arengule. Ambitsioonikas doktorantuur tagab ülikooli kestmise ja aitab ettevõtteid ja riigiasutusi keeruliste ülesannete lahendamisel. Teaduse tulemused jõuavad vanadesse ja uutesse ettevõtetesse koos noortega, kes on selle teadmise ise loonud.