Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

VIDEO Dnipros huilgavad sireenid, krantsitõugu Reks ulub unisoonis kaasa

Copy
Betoonist kuupidest on võimalik moodustada väiksemaid või ruumikamaid varjendeid, kuhu õhurünnaku korral inimesed Dnipros kiiresti varjuda saavad.
Betoonist kuupidest on võimalik moodustada väiksemaid või ruumikamaid varjendeid, kuhu õhurünnaku korral inimesed Dnipros kiiresti varjuda saavad. Foto: Erakogu foto

Inna Šulženko on Dnipros. Mis tunne see on, kui pärast pikki kuid eemalolekut saabud linna, mis on pidevas sõjaohus, aga mis varem on olnud su kodu?

Inna vastab, et see on täpselt sama tunne, mida ta koges juba 2015. ja 2016. aastal, mil oli kõigepealt sunnitud maha jätma oma päriskodu Luganskis, ja kuhu tal siis hiljem õnnestus mõnel korral veel pääseda, kui Luganski isehakanud rahvavabariigi piirialadel kohalikele inimestele humanitaarabi kohale toimetas. Mis tunne siis? Eks valus, piinav ja erutav ühekorraga.

Hiiglaslik tingmärk betoonkuubikul, kuhu saab õhurünnaku eest kiiresti varjuda.
Hiiglaslik tingmärk betoonkuubikul, kuhu saab õhurünnaku eest kiiresti varjuda. Foto: Erakogu foto

Dnipro on olnud Inna Šulženko kodu üheksa aastat, ja tollest viimasest, üheksandast aastast on Inna viibinud suurema osa oma laste juures Vilniuses.

Aeg Dnipros, kuhu ta pärast mitu päeva kestnud bussi-, rongi- ja autosõitu lõpuks jõudis, oli tal aga limiteeritud, kõiki lähedasi sõpru ja endisi kolleege Inna näha ei saanudki.

Inna Šulženko (vasakul) koos sõbrannadega. Ees Galina, tagapool Inna kõrval Nastja, Tatjana, Julia ja veel üks Nastja.
Inna Šulženko (vasakul) koos sõbrannadega. Ees Galina, tagapool Inna kõrval Nastja, Tatjana, Julia ja veel üks Nastja. Foto: Erakogu foto

Küll sai ta kokku oma sõbrannadega, kellega ta õhtu veetis. Ütles, et nad naersid palju ja südamest ning püüdsid kurbadest asjadest mitte rääkida.

Kahjuks ei jõudnud Inna Šulženko kohtuda lastega, kellele ta varem Dnipros kunstiteraapia tunde andis ja neid psühholoogina nõustas. Aga laste kingitud joonistusi vaadates tunnistas, et igatseb neid sama tugevasti kui nemad teda, ja loodab järgmisel korral nendega ikkagi ka kohtuda.

Pildid Dnipro lastelt, kes oma õpetajat igatsevad.
Pildid Dnipro lastelt, kes oma õpetajat igatsevad. Foto: Erakogu

Dnipros kostsid sireenid Inna sõnul peaaegu kogu aeg. Et tal oli ka haigla polikliinikusse asja, siis pani ta tähele, kuidas õhurünnaku ajal paluti kõigil patsientidel, kes said, ruumidest lahkuda ja minna varjupaika.

«Kuid inimesed jäid ootama haigla lähedale,» kirjeldas Inna. «Lihtsalt ootasid ja seisid. Sireen huilgas viis tundi järjest, vaid ajuti vaikides, aga pärast seda kumises edasi see mu peas. Nägin ravil palju sõdureid, nemad on eelisjärjekorras.»

Betoonist moodulvarjendid. Ka kiire tualetivõimalus.
Betoonist moodulvarjendid. Ka kiire tualetivõimalus. Foto: Erakogu foto

Dnipro linnatänavail on paljudesse kohtadesse toodud betoonist moodulvarjendeid. Neid on erinevas suuruses ning ilmselt on sellises punkris ellujäämisvõimalus ka suurem kui purukslastud korrusmaja keldris.

Lõpuks saatis Inna kaks videot, mis siin loos on liidetud üheks.

Ühel näeb lapsi hommikul staadionile jalgpallitreeningule jooksmas ja soojendust tegemas. Ükski laps ei taha oma unistusest loobuda, mis sellest, et käib sõda. Teisel videol saab jälgida koera ja kassi, kes päikest naudivad, taustaks õhuhäiresireen.

Koera nimi on Reks, ja tavaliselt «laulab» Reks sireeniga unisoonis kaasa. Nii oli Innale rääkinud abikaasa Pavlo. Aga selles videos pole Reksil siiski laulutuju, sireenist häirimata pikutab ta maas – Dnipros on soe, muru juba roheline, lilled õitsevad ja mesilased toimetavad.

Inna Šulženko on praegu tagasiteel Vilniusesse. Taas tuleb tal mööda maad läbida tuhat kilomeetrit, et jõuda Kesk-Ukrainast Lvivi, ja sealt enam kui ööpäev sõita bussis, et jõuda lõpuks tagasi laste juurde Vilniusesse.

Dnipros küsisid mitmed sõbrad Innalt, millal ta koju tuleb. Inna tabas end mõttelt, et hoopis Vilnius on saamas üha rohkem ja rohkem selleks – koduks.

Inna Šulženko kirju 2022. aasta 24. veebruarist alates loe blogist.

Tagasi üles