/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/20/15208631t1ha7bd.jpg)
Inna Šulženko on Vilniusest taas teel kodumaale. Seekord mitte üksnes Lvivi, kus ta sõjakuudel on juba mitmeid kordi mehega kohtumas käinud, vaid Kesk-Ukrainasse Dniprosse, kus nende pere enam kui aasta tagasi koos elas.
/nginx/o/2023/03/20/15208632t1ha4df.jpg)
«Aga Lviv võttis mind varahommikul soojalt vastu,» teatas Inna Šulženko eile rõõmsalt. «Päike paistab siin eredalt!»
Raudteejaam ei olnud nii rahvarohke kui varasematel kordadel, mil tundus, et kõik maailma teed ristuvad just nimelt Lvivis ning rahvahordid on vahetpidamata kuhugi teel.
Inna Šulženko veetis Lvivis kaks päeva ja ta mees Pavlo oli Dniprost taas talle sinna vastu sõitnud.
Ukrainlaste patriotism püsib
«Noored kogunevad tänavatel ja kohvikutes ning lauldakse ukraina laule, patriotism ei ole kuhugi kadunud,» rääkis Inna tolle päeva muljeid. «Kahe päeva jooksul kõlas vaid korra õhurünnaku häire, aga kordagi ei kustutatud tulesid.»
Inna Šulženko mäletab viimasest korrast, mil ta Lvivis käis – see oli aastavahetuse paiku –, kuidas tänavatel undasid generaatorid. Nüüd generaatoreid sellisel hulgal enam ei olnud.
Aga see, et Lviv on kohtumispaik paljudele paaridele, keda sõda Ukrainas on lahutanud, on ikka endine.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/20/15208655t1h5e3d.jpg)
Kohvikus hommikusöögil olles märkasid nad ridamisi lastega paare, kelle puhul oli ilmselge, et pere on kokku saanud pärast pikka lahusolekut.
Inna tegi salaja pilti ühest sõjaväevormis isast. Naine oli korraks välja läinud ja isa sai olla pisut aega päris kahekesi oma pojaga. «Selle isa pilk puudutas mind hingepõhjani,» rääkis Inna. «Kurbus mehe silmades, kui ta oma lapsega mängis, otsekui jäätus ta näole.»
/nginx/o/2023/03/20/15208654t1hf15d.jpg)
Pärastisel jalutuskäigul pargis jäi Innale silma mees, kes ootas oma kallimat, lillekimp kõrval. Niisiis on Lviv endiselt kohtingute linn, sest sõda on Ukrainas lahutanud kaheksakümmend protsenti paaridest, teab Inna Šulženko.
Nende paaride tugevus pannakse paratamatult proovile, ja küsimustele, kui kaua selline harvade kohtumisvõimalustega elu neil kesta võib ja kes neist paaridest raskused läbida suudab, ei oska vastata keegi.
Üks niisugustest paaridest on ka Inna ja Pavlo.
«Meie taaskohtumine oli põnev nagu alati,» ütles Inna. «Need on rõõmsad hetked, milles elame. Tänaval või kohvikus või kuhu iganes koosoldud tunnid meid viivad.»
Praegu peaksid Inna ja Pavlo olema juba Kropõvnõtskõi linnas, kuhu on Lvivist üle 700 kilomeetri. Sealt edasi on Dniprosse linnulennult veel 300 kilomeetrit. Ukraina on väga suur riik ja Vilniusest mööda maad Dniprosse jõudmine on päevi kestev raske teekond.
Kokku-lahku elu
/nginx/o/2023/03/20/15208645t1h7aca.jpg)
Dniprost lahkus Inna eelmise aasta juunis oma tütre Kirina juurde Vilniusesse – seal õppis juba ta täiskasvanud poeg Ivan ja sinna oli Inna 2022. aasta veebruari lõpul viinudki oma tütre sõjavarju. Inna ise naasis tookord Vilniusest mehe juurde Dniprosse ja jätkas seal kolm kuud töötamist psühholoogina, et toetada pommitatud linnadest eluga pääsenud sõjapõgenikke.
Läinud aasta suve alguseks oli ta läbi põlenud ja igatsus laste järele nii suur, et ta jättis Dniprosse maha oma abikaasa ja sõitis Vilniusse laste juurde.
Nüüd sõidab jälle vastassuunas.
Inna Šulženko kirju 2022. aasta 24. aasta veebruarist alates loe blogist.