VASTULAUSE Raen Väikene: miks linn oma inimestega ei räägi?

, Ilmatsalu elanik
Copy
Raen Väikene
Raen Väikene Foto: Margus Ansu

Lugenud 16. märtsi Tartu Postimehes ilmunud artiklit «Linnavalitsus ei plaani protestist hoolimata eksvangide Ilmatsallu kolimist edasi lükata», tahan Ilmatsalu elanikuna sellele mõne lausega vastata.

On arusaadav, kui linnajuhid soovivad hoida fookuses niiöelda suurt pilti – linnaelu peab edenema, majad kerkima, bussid sõitma, inimesed rehabiliteeruma. Paraku paistavad nad unustavat, et suur pilt koosneb väikestest piltidest ja iga väikese jaoks on tema väike mure tegelikult suur.

Kas oleks Ilmatsalu rahva vastuseis vangide rehabiliteerimiskeskuse rajamisele jäänud olemata, kui sellekohane info laekunuks varem ja mitte sellisel, pigem juhuslikul moel? Ilmselt mitte. Aga päris kindlasti oleks asjad lahenenud väiksema valu ja vaevaga.

Meie, kohalikud elanikud, ei eeldagi, et meil on voli kõigele «ei» öelda ning protsessid seepeale automaatselt peatuvad. Aga selliste, väikse kogukonna jaoks suure kaaluga otsuste puhul on meil õigus eeldada, et meiega räägitakse läbi: et plaan on selline, põhjused sellised, võimalikud kaasnevad probleemid sellised – aga teha vaja on –, saame kokku, arutame, leiame ühisosa ... Inimesed on üldjuhul üsna koostöövalmid, kui nad tunnevad, et neid on kaasatud ja neist peetakse lugu.

Mõistame, et linnal on palju sotsiaalkortereid ning neisse majutatavate inimeste üle ei ole võimalik iga naabriga eraldi läbi rääkida. Aga Ilmatsalu puhul pole tegu päris tavalise elanikuvahetusega, nagu see käib mõnes suures paneelmajas. Grupp uusi nägusid otse aleviku keskel ei saa ju jääda märkamatuks.

Rehabiliteerimiskeskusse suunatud inimestele sooviti rahulikku sulandumist ja võimalust omas rütmis elu taas rööpasse seada. Aga saadi hoopis kogukonna teravdatud ja negatiivne tähelepanu. Miks ometi? Kas tõesti valdkonnas väidetavalt suurt kogemust omavad spetsialistid ei osanud seda ette näha? Kas tõesti tundus jõuga sissemurdmine parim variant? Nüüd on meil suur hulk hirmunud, vihaseid ja linna juhtimises pettunud inimesi.

Praeguseks pole meile öeldud isegi mitte seda, mitu rehabiliteeritavat siis ikkagi Ilmatsallu paigutatakse. Neli? Või kuusseitse? Juttudest on läbi käinud mitu arvu.

Kui pikalt täpselt projekt kestab? Kas aasta lõpuni, nagu võis ajalehest lugeda? Või siiski järgmise suveni, nagu lubab aimata linnavalitsusega sõlmitud rendileping?

Oleme silmitsi liiga suure hulga vasturääkiva info ja vastuseta küsimustega. Küllap on kõigele mõistlik selgitus, aga nagu näha, on kahju juba tekitatud ja seda ei saa kaotada pelgalt tagantjärele infokoosolekuga.

Tagasi üles