Inna Šulženko: oleme üheksa aastat oodanud selle sõja lõppu, meie näod on vanaks jäänud
25. veebruar 2023, 09:12
/nginx/o/2023/02/24/15164929t1hbb65.jpg)
Inna Šulženko ei tea, mida praegu öelda või kirjutada. «Tänaseks on osal inimestel Ukraina sõjast möödas aasta ja üks päev,» alustab ta. «Nad ütlevad, et see algas 24. veebruaril 2022. Aga paljude jaoks nagu mina algas see juunis 2014. Oleme juba üheksa aastat oodanud sõja lõppu ...»
Inna Šulženko kerib mõttes aja tagasi ja kirjeldab, mida ta läbi elas 2022. aasta algul, mil Dnipros, kus ta elas ja töötas, oli pealtnäha veel rahulik ja tavaline elu.
«Olime mehega käinud Luganski oblastis Rubižnes oma sõprade juures, sealt tagasiteel Dniprosse meenus mulle, kuidas me 2015. aastal sõitsime sama teed koos Eesti dokumentalisti Vahur Laiapeaga, kes tegi seal filmi,» meenutas Inna. «Ja siis helistas Vahur, kes rääkis, et ta tahaks jälle filmima tulla!»
Eelmise aasta veebruari alguses, just paar nädalat enne 24. veebruari nad sõitsidki juba Vahur Laiapeaga uuesti nois Donbassi-lähedastes rindepiirkondades. Kohtusid tsiviilisikute, sõjaväelaste, sõjas hukkunud laste emade, endiste ja praeguste sõjaväelastega.
«Jumal näis olevat need paigad unustanud ... Mu pea käis sellest kõigest ringi, ööbisime kohutavates ja külmades kohtades.
/nginx/o/2023/02/24/15164921t1h6e4d.jpg)
Ma tõesti ei aimanud, mida lähinädalad Ukrainale veel toovad. Et see õudus, milles Donetski ja Luganski piirkonna inimesed juba 2014. aastast alates on hakkama saama pidanud, haarab peagi kogu Ukrainat!»
2022. aasta 24. veebruar jääb kindlasti ajalukku, seda Inna Šulženko teab. Aga ta tunded nagu paljude teiste ukrainlaste tunded on sellele mõeldes segased.
«Ma ei oota sõja kiiret lõppu, mulle vahel tundub, et olen leppinud, et sõda kestab ja kestab veel,» rääkis ta. «Ma lihtsalt elan nagu paljud inimesed. Vilniusest on saanud kodu nii mulle kui ka paljudele teistele ukrainlastele.»
/nginx/o/2023/02/24/15164940t1h1126.jpg)
Inna, kes elab Vilniuses oma tütre ja täiskasvanud pojaga, ütleb, et oma Dniprosse jäänud mehe Pavloga räägib ta iga päev, rääkides proovivad nad nalja heita.
«Aga meie näod on vanaks jäänud,» lausub ta kurvalt. «Me ei saa oma elu planeerida, meil puudub võimalus mõelda tulevikule. Ma pean leppima mõttega, et võin jääda kauaks siia Leetu. See ei ole kerge – erinev kultuur, kliima, toit, seadused ...»
Aga kas on seal ka midagi ilusat?
«Jah, muidugi,» vastab Inna. «Meie, ukrainlased ja leedulased, kudusime siin terve kotitäie villaseid sokke ja mütse Ukraina sõduritele.»
Ka on Vilniuses praegu palju kontserte, Innal pole aga isu neist osa võtta. Tal otsekui puuduks jõud ...
Ta isegi ei tea, mida ta tahab. On õnnetu sellepärast, et ta poeg Ivan, kes õpib Leedus juba mitu aastat, ütles talle hiljuti, et tuleb koolist ära.
«Ema, meil pole piisavalt raha, las ma lähen ja parem töötan!» on noormees mitu korda oma emale rääkinud. Inna nägi väga palju vaeva, et teda ümber veenda.
«Vahel olen nii hirmul, et ei saa öösel magada,» sõnab Inna veel. «Aga täna kandsin esimest korda üheksa aasta jooksul võšõvankat ehk Ukraina tikanditega rõivaid. Igatsen nii väga puhkust, seda, et saaksin taas korra Ukrainas käia.»
Inna Šulženko lugusid Dniprost, Varssavist, Vilniusest, Lvivist ning taas Vilniusest, Lvivist ja Vilniusest loe blogist. Need lood algavad Venemaa suuremahulise agressiooni esimesest päevast.