T, 31.01.2023

VIDEOD ⟩ Aastavahetuse paiku said Lääne-Ukrainas kokku tuhanded pered

Inna Šulženko võttis kaasa tütre, et ta saaks näha oma isa
Aime Jõgi
, ajakirjanik
Aastavahetuse paiku said Lääne-Ukrainas kokku tuhanded pered
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Inna, Pavlo ja nende tütar Kirina, kes pole isa 10 kuud näinud.
Inna, Pavlo ja nende tütar Kirina, kes pole isa 10 kuud näinud. Foto: Erakogu foto

«Mul läks pisut aega, et mõtteid koguda,» ütleb Inna Šulženko pärast kolmenädalast vaikust. Ta on veetnud jõulud ja aastavahetuse koos tütre ja mehega Lääne-Ukrainas ning on nüüd toibumas järjekordsest hüvastijätuvalust. Abikaasa Pavlo sõitis Lvivist tagasi Kesk-Ukrainas asuvasse Dniprosse, tema ja ta tütar Kirina aga vastassuunda, Vilniusesse.

23. ja 24. detsembril olid Euroopast Ukraina poole suunduvad bussid täis naisi ja lapsi. Piletid olid viimseni välja müüdud. Ka pidid inimesed varuma kannatlikkust piiril. Näiteks Vilnius-Lvivi bussil tuli oodata kaheksa tundi, mis oli sõitjatele väga kurnav. Lapsed lobisesid suurest elevusest küll vahetpidamata – igaüks neist igatses kohtuda oma issiga. Inna tütar Kirinagi ei olnud isa näinud enam kui kümme kuud, alates sellest ajast saadik, mil ta sõja esimesel nädalal Dniprost Vilniusesse viidi.

«Kui mu tütar läbi bussiakna lõpuks oma isa nägi, oli ta valmis kas või liikuvalt bussilt maha hüppama,» kirjeldab Inna lapse suurt rõõmu.

Lääne-Ukraina maastik Lvivi oblastis Poola piiri lähedal.
Lääne-Ukraina maastik Lvivi oblastis Poola piiri lähedal. Foto: Inna Šulženko

Perekond peatus kõigepealt Truskavetši linnas, mis jääb Lvivist umbes 80 kilomeetri kaugusele. Jõulude ja aastavahetuse perioodil oli ööbimispaika äärmiselt keeruline leida või siis oli üür üle mõistuse kallis. Lääne-Ukrainasse olid sõitnud kokku väga paljud pered, keda sõda on lahutanud, aga ka lihtsalt pered Ukraina paljudest piirkondadest, lootusega natukenegi saada puhkust plahvatustest ja sõjamürast.

Truskavetšis kohtus Inna ka oma klassivenna Artjomi ja ta perega, kes on pärit Luganski oblastist Sjevjerodonetski külje alt Rubižnest. Nemadki olid olnud sunnitud oma kodu pärast pommitamisi ja elektri puudumist maha jätma.

Inna Šulženko lugude jälgijad teavad, et Inna on samuti pärit Luganskist. Tema lahkus sealt juba 2015. aastal, pärast Luganski ja Donetski isehakanud rahvavabariikide teket ning ta uueks koduks sai Dnipro.

«Luganskis oli meid kuus perekonda, kellega jäime pärast kooli tihedalt suhtlema,» meenutas Inna. «Tundus, et me kõik mõtleme ühtemoodi ja miski ei sega meie sõprust ka tulevikus. Aga, kui algas see sõda, siis ainult kolm neist klassikaaslastest valisid Ukraina poole...»

Inna Šulženko saadab oma mehega koosveedetud ajast terve rea videosid, mis siin loos on kokkumonteeritud kaheks. Esimeses paistab hommik Truskavetšis, kus neid ikkagi äratab õhusireen. Inna seisab rõdul ja ta telefonikaamera libiseb üle majade ja tänavate ning siis piilub läbi kardinate tuppa. Sireenist hoolimata naeratavad talle vastu mees Pavlo ja tütar Kirina.

Järgmised hetked on tehtud peolauas ühes väikses restoranis. Klassivend Artjom on seal tellinud Inna lemmiklaulu, mida neil oli tavaks laulda aastaid tagasi Luganskis. Inna ütleb, et see lugu oli otsekui nende seltskonna hümn, ning nad laulavad seda kõigest hingest ja täie rinnaga, otsekui oleks kõik veel endine. Pavlo hästi viisi pidav hääl kostab üle teiste – Luganski-päevil laulis ta ooperikooris.

Restoranis näib hämar, oli jälle elektrikatkestuse aeg ning valgust andis generaator. Toit valmis köögis elaval tulel, inimesed olid aga rõõmsad.

Kui seltskond ööbimispaika tagasi jõuab, näitab Inna, kui pime on terve linn. Hotellitoas tuleb neil istuda küünlavalgel, suupisteteks Leedust kaasa pandud toiduvarud.

«Raskustest hoolimata tundsime end hästi, oleme ju ukrainlased,» ütleb Inna Šulženko uhkelt.

Inna Šulženko taga keskel, ta mees Pavlo vasakul, klassivend Artjom koos naisega paremal, ees kahe pere lapsed.
Inna Šulženko taga keskel, ta mees Pavlo vasakul, klassivend Artjom koos naisega paremal, ees kahe pere lapsed. Foto: Erakogu foto

Aastavahetuse lähenedes sõitsid Inna ja Pavlo koos tütrega Lvivi, mis oli inimestest pungil. «Viimati nägin nii palju inimesi Ukraina-Poola piiril sõja algul,» meenutab Inna. Lvivi tänavail hõljus aga ka diisli lõhn ja kõikjalt kostis töötavate generaatorite põrinat. Õnneks ei pidanud keegi külmetama, sooja oli 13 kraadi.

Nad astusid Lvivis läbi kultuslikust keldrikohvikust Kryivkast, millest Inna Šulženko jagas viimati muljeid novembris. See on paik, kus iga ese ja kujunduselement on pühendatud Ukraina võitlejatele ja Ukraina vabadusele. «Seal harjutasime Putini pihta laskmist,» märgib Inna.

Putinile tuld!
Putinile tuld! Foto: Inna Šulženko

Inna näitab ka Lvivi vanalinna. Ei pääsenud nad õhuhäiretest sealgi. Aga selle undamise kõrval kuuleb Lvivis sagedasti tänavamuusikuid. Vanaisa Mykola mängib seina ääres viiulit, esitades imeilusaid klassikalisi palasid, et koguda sel viisil annetusi Ukraina sõjaväele.

Lõpuks räägib Inna Šulženko iseendast. Et kuidas ta sel aastavahetusel nuttis. Ta ei osanud seda lahti seletada, et millest see kurbus talle kõik tekkis. Kas Ukraina riigi ja nende presidendi pärast või sõdurite pärast, kes linnas ööpäevaringselt valvet peavad või oma tütre pärast, keda ta iga hinna eest kaitsta ihkab ja sõjakoledustest päästa püüab.

Lviv, inimesed vaksali lähedal.
Lviv, inimesed vaksali lähedal. Foto: Inna Šulženko

Aasta algul olid Lvivi bussi- ja rongijaamad taas täis inimesi, kes sõitsid kas ühele või teisele poole.

Inna Šulženko usub, et hoolimata kõigest tuleb leida endas jõudu edasi elada, olla rõõmsameelne ja tugev, just laste nimel, mitte välja näidata oma hirmu. Ning paluda jumalat, et see annaks neile ja nende lähedastele elu ka ilma sõjata.

«Kui ma Vilniusesse jõudsin, tundsin ennast täiesti laastatuna,» lausub Inna Šulženko lõpuks. «Iga kord, kui ma Ukrainast Leetu jõuan, õpin seal otsekui uuesti elama.»

Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates loe blogist.

Märksõnad
Tagasi üles