Ukrainast tulijal võib kohanemine rahuga olla keerulisemgi kui sõja endaga
22. detsember 2022, 08:05
/nginx/o/2022/12/21/15040197t1h8b04.jpg)
Kui meelekindel ja pühendunud inimene oma tööd tehes ka ei oleks, millist missiooni tal enda arvates täita ei tuleks, otsustavad kõik lõpuks ikkagi lapsed. Et seda päriselt mõista, peab juhtuma midagi nii jubedat, nagu on sõda.
Kahe musta suitsulondiga Dnipro on see vaade, mida Inna Šulženko ei unusta. Oli 24. veebruar ning sealt alates muutus ta elu. Juba teist korda.
Inna töötas Caritase organisatsioonis psühholoogina, oli pühendunud lastele ja heategevusele. Dnipros oli ta koduks lihtne üürikorter, kuna päriskodu jäi seitsme aasta eest maha Luganskisse, kust ta pärast 2014. aastal alanud Donbassi sõda perega lahkus. Poeg oli siis 12 ja tütar kahene.
Nüüd lõhkesid mürsud aga juba Dniproski. Inna Šulženko ja ta mees Pavlo vaatasid oma üheksa-aastast tütart Kirinad ja küsisid, millise lapsepõlve saab endale tüdruk, kes kasvab keset sõda. Nende 19-aastane poeg Ivan õppis juba Vilniuses... Plaan küpses tundidega. Kolmandal päeval olid nad autos teel läände, et viia tütar Leetu. Koos jõuti piirini, Pavlot üle ei lastud – sõja ajal ei pääse ükski mees Ukrainast välja.
Inna Šulženko vintsutusi täis teekond kestis kokku kaheksa päeva. Inna ise keeldus sõjapõgenikuks hakkamast ja oli nädala pärast Dnipros tagasi ning asus õhusireene eirates pühendunumalt kui kunagi varem aitama naaberlinnadest saabunud põgenikke.
Meeleheide ja hirm
«Ma pole mitte kunagi näinud meeste ja laste silmades sellisel hulgal meeleheidet ja hirmu kui tänavu kevadel,» rääkis Inna Šulženko nüüd, paari päeva taguses vestluses. «Sel aastal kaotasid väga paljud ukrainlased oma lähedased. Sel aastal mõistame kõik, et õnnelikuks eluks ei ole vaja muud kui rahulikku taevast pea kohal!»
Rahulikku taevast Ukrainas ei ole. Ükskõik kui palju Inna Šulženko oma vaimset ja füüsilist jõudu sõja esimestel kuudel pommitatud linnadest pääsenud inimeste aitamisse ka ei panustanud, ei piisanud sellest kunagi. Ilmas oli vaid kaks inimest, kellele Innast oleks täielikult piisanud, ja need olid ta enda lapsed. Eriti Kirina, kes pidi hakkama saama võõras riigis, võõra keelega koolis, ainsaks sõbraks vanem vend, aga ei ühtki lähedast täiskasvanut.
Juuni algul otsustas Inna Šulženko, et sõidab laste juurde Leetu ja jääb sinna päriseks. Selle otsuse hind oli, et Dniprosse tuli maha jätta abikaasa ning kõik need teised lapsed, kellega ta psühholoogina tegeles ja kes ka otsekui enda omad olid.
«Kas ma käitun õigesti, et jätan maha Ukraina sellisel ajal?» piinles Inna Šulženko oma pikal teekonnal Dniprost Vilniusse. Kes vastaks, mis on õige.
/nginx/o/2022/12/21/15040197t1h8b04.jpg)
Inna Šulženko oli sõjastressis elanud ju tegelikult mitte ainult kolm viimast kuud, vaid juba kaheksa aastat. Ja ta pidi endalt küsima, kas ta elu ongi loodud ainult sõja jaoks või millekski veel.
Perepilt, kus näeb Innat koos mõlema lapsega, on tehtud sel suvel Vilniuses, kui Inna otsustas sinna jääda. Nad kõik on rõõmsad, aga see on pealispind.
Lapsed hakkavad aina vähem küsima, millal isa tuleb. Nad hakkavad isale aina harvemini helistama.
«Mu tütar on kolme kuuga minust võõrdunud, kaotanud harjumuse minuga koos olla, ta on kallistustega kitsi,» pihtis Inna Šulženko. Üheksa-aastane Kirina oli elanud kolm kuud oma leedu keele õpetaja Wilma peres ja Kirina ütles emale Vilniusse saabumise päeval otse välja, et sinna perre ta tahabki elama jääda. Inna oli muserdatud. Tal tuli nüüd emana asuda mõistatama oma laste tundeid ja alustada tütrega suhte loomist otsast peale.
«Ema, kui kaua sa suudad üldse elada ilma sõjast saadud adrenaliinita,» kahtles ka poeg tema Leetu jäämises. «Sa pead kuidagi õppima elama iseendale ja oma lastele. Kas sa suudad seda, ema?»
Sel noormehel oli õigus. Ta emal oli rahuga Vilniuses kohaneda palju keerulisem kui sõjaga Dnipros.
Juuni keskel sattus Inna Šulženko Leedu pealinnas Ukraina pagulaskeskuse avamisele. See oli ülipidulik sündmus. Keskus avati kahe riigi esileedide Olena Zelenska ja Diana Nausedienė initsiatiivil. Ruumid andis Vytautas Suure ülikool.
«Ma olen pagulane, pagulane tuleb sõnast «pagema»,» vasardas Innal tol korral peas. «Aga mina tahan Ukrainasse tagasi, mind vajatakse seal. Seal tegelesin asjadega, mis mulle kõige rohkem meeldisid. Kas mu valik siia jääda oli õige?»
Inna Šulženko mõistis aga ka, et mitte ainult tema, vaid tuhanded ukrainlased tunnevad võõrsil samamoodi või veel hulleminigi. Ning et igaühel neist tuleb jupikaupa end üles korjata ja kuidagi edasi minna.
Isad ja lapsed
Inna asus Vilniuses meeleheitlikult tööd otsima. Sõitis juuli lõpus korra ka Ukrainasse, et näha oma meest ja ajada Dnipros isiklikke asju. Päevalilledega pilt on tehtud tollest kohtumisest.
«Esimest korda nuttis mu mees, kui ta jättis hüvasti meie tütrega. Nüüd, mil ta pidi uuesti hüvasti jätma minuga, nägin ma taas ta pisaraid,» meenutas Inna.
See pani teda mõtlema, mis saab üldse Ukraina isadest ja nende lastest. Lapsed hakkavad aina vähem küsima, millal isa tuleb. Nad hakkavad isale aina harvemini helistama. Lõpuks unustavad...
Augustis leidis Inna Šulženko lõpuks töö. Leedu Punase Risti organisatsioon vajas tema teadmisi, keelt ja kogemusi.
Inna Šulženko on nüüd elanud võõrsil üle kuue kuu. Kui algul oli tunne, et ta blogipostitused saavad paratamatult otsa, sest mida ikka rääkida tavalisest elust tavalises riigis, kus sõda ei ole, siis nii pole see läinud.
Iga mõne nädala tagant annab Inna endast märku – ta ei taha kaduma minna. Ükskõik kui isiklikud need teated ka ei oleks, jutustab Inna Šulženko Ukraina lugu. See on hoopis teistsugune lugu võrreldes rindeteadete või poliitikute suust tulnud sõnumitega.
Homme istub ta taas Eurolinesi bussile, mis sõidab Vilniusest Lvivi. Seekord võtab ta kaasa tütre Kirina, kes meeletult igatseb oma isa järele ning keda isa Pavlogi igatseb – nad pole kohtunud kümme kuud.
Inna Šulženko on püüdnud leida rahu väikestest asjadest rõõmu tundes. Ta hoiab sidet oma Dniprosse maha jäänud lastega, kellele ta andis kunstiteraapia tunde. Ta imetleb leedukate lahkust ja vastutulelikkust, sest näiteks eelmisel nädalavahetusel kogusid Punase Risti ukrainlastest vabatahtlikud leedukatelt neli tuhat magamiskotti! Inna ei jõua ära imestada, et hoolimata külmast ja lumesajust kulutasid leedukad oma puhkepäeva selleks, et joosta mööda linna ja osta üks hea ja soe magamiskott – küllap lootes, et see natukenegi Ukrainat soojendab.
/nginx/o/2022/12/20/15038316t1ha4f9.jpg)
Inna Šulženko blogi «Ukraina põleb...» lugusid loe Tartu Postimehe veebist.